Reformatsioon ja revolutsioon. 500 aastat usupuhastusest

Usupuhastus ja Oktoobrirevolutsioon mõjutavad meid seda enam, mida vähem me neist ja oma eelarvamustest teame. Sada aastat tagasi olid meie esivanemad kiriku liikmed, 40% neist andis oma hääle enamlastele. Kas midagi väärtuslikku on vahepeal kaduma läinud?

Piibli kujundid ja Martin Lutheri arusaamad viivad meid tõele lähemale. Kui uue usu looja andis oma aja rasketele küsimustele ülikeerukaid vastuseid, siis tänapäeva poliitiline mõtlemine on erakordselt primitiivne. Otsitakse valupunkte, üksikjuhtumeid, pisiasju ja erandeid. Luther loobus loogikast ja filosoofiast, püüdes täiendprintsiibiga kõike korraga haarata.

Omaosalus

Kristliku arusaama järgi muudab patu süüks sellega nõustumine. Eeva pattulangemine algas Mao valede uskumisest, millede isaks on Kurat (Jh 8,44). Meedia loob meie maailma ja sellest arusaamise skeemid, aga ka inimene loob ennast ise (Niklas Luhmann, 2017). Okupatsiooniajal heiskas oma kodule punalipu, kiitis koosolekutel nõukogude võimu, andis valimistel hääle etteantud kandidaatidele ja karjus demonstratsioonidel parteile „hurraa“ kümnest eestlasest üheksa. Selle perioodi tagantjärele vihkamine näitab sellega senini koos elamist.

James R. Barth arvas juba külma sõja ajal, et antikommunism saab olema kommunismist pahelisem. Mõnele on kompartei ja Reformierakond sünonüümid. Eesti Kongress tahtis hoobilt kustutada ajaloost 50 aastat ja minna liberalismis USA-st ette. Rahva vara riisumine, võimu kaaperdamine, seadusetus ja šokiteraapia jagas rahva eliidiks ja ülejäänuteks. Sündis uus ilmalik ja egoistlik inimene. Vana vabariik elas selle inimestes edasi, nüüd teeb seda ENSV.

Juba enne N.Liidu lagunemist väitis Ralf Dahrendorf, et poliitikat saab muuta kuue kuuga, majandust kuue aastaga ja sotsiaal-kultuurilist olekut 60 aastaga. C. Otto eristas, sarnaselt Karl Marxi baasi ja pealisehitusega, sotsiaal-majanduslikke muutusi riigiehituslikest, aimates, et muutused tekitavad vähe võitjaid ja palju kaotajaid. See nõuab tugevat sotsiaalpoliitikat. Piotr Sztompka sai aru, et sündimas on postkommunistlik kultuur ja tsivilisatsioon. Võimetus mineviku eest kätte maksta sünnitab vägivaldse suremise ja tapmise iha, mis võib viia sõjani (Erich Fromm). „Ühtse Venemaaga“ seob Keskerakonda ainult meie suveräänsuse tunnistamine; muu on, pehmelt öeldes, fantaasia (vt nt PM 29.06).

Üks sõna

Kirjas Rooma kogudusele 56. aastal eeldas Paulus, et seal tuntakse armastuse kaksikkäsku (Matt 22, 37-40) ja selle ülemlaul (1 Ro 13) oli juba kirja pandud. Luther lisas Pauluse arvamusele, et pigem mõistetakse õigeks usu läbi (Ro 3,28) sõna „ainult“, mis määrab protestantismi püsimise või langemise. Ainult usu (sola fide) all mõistis suur teoloog eeskätt inimese vaimulikku taassündi koos julge usaldusega Jumala vastu (fiducia), kes kingib selle üksnes armust (sola gratia). Tema kirjutiste põhisisuks on inimese omaosaluse absoluutne eitamine hinge päästmiseks, sest ainult Kristus (solus Christus) on patud lunastanud. Sellest johtuv väärarusaam, et enda ja teiste heaks ei pea midagi tegema, annab tohutu kergendustunde. Hiljem aga sündis individualism ja algas ilmalikustumine koos otsatu hulga eneseabiõpetustega.

Aadamale ja tema naisele antud ainus käsk oli teha sugu ja saada paljuks, ainus keeld – süüa hea ja kurja tundmise puust. Madu – nagu meedia tänapäeval – külvas kahtlusi ja usaldamatust, eeskätt aga kõikelubatavust ja isekust, valetades, et selle keelurikkumise palgaks pole surm. Algpatt oli enese maailma keskpunktiks seadmine ja ainult enesele lootmine, nagu Madu õpetas.

 USA-s on olnud inimese ja ühiskonna heaolus tohutu roll sotsiaalsel kapitalil, mis on 1960. aastatest ohtlikult vähenemas (Robert Putnam, 2008). Nüüd uuritakse reaalse ühiskonna asemel selle subjektiivset läbielamist ehk elavikku. Kui katoliikluse ja õigeusu õpetuse järgi on inimmõistus ja tahe ainult kahjustatud, siis Lutheri väitel rikkus (corruptio) pärandatud patt inimloomuse täielikult, sundides teda alluma selle maailma vürstile ehk Kuradile. Vabadus on argiasjades, kui sedagi. Liberaalidele ongi inimese rikutus vabadus.

Tallinna valitsemisega oli veel eelmisel aastavahetusel rahul 95% pealinlastest. Erinevalt Reformierakonna valitsetavast Tartust on pealinnas veel säilinud palju rohelust, ühistransport ja koolilõunad on tasuta, sissepääs paljudele linna korraldatud kultuuriüritustele prii. Linn hoolitseb iga inimese eest ja hoiab riiki oma maksutuludega vee peal. Tartus on linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ehitus täitmata lubadus; tippkultuuri jõuab linna harva. TTV peapatt aga on pealinlaste hea elu näitamine.

Uus aeg

Luther lähtus eeldusest, et 1590. aastal antakse Kuradile vaba voli ja Antikristusele võim. Selleks olid talle paavst ja katoliku kirik, riigivõimust ta halba ei osanud mõelda. Katoliiklus valitses tihti totalitaarsemalt kui islam või kommunism. Teisitimõtlemine oli roim, sest kirik oli feodaalkorra kehastus ja õigustus. Suur reformaator (reformare – muutma, ümber kujundama) pidas oma kaasaega, kui tekkisid kapitalismi võrsed, julmaks ja absurdseks. Kristlaste osaks on rist ja kannatus, kohus on harva õiglane. Pühad võivad pärida põrgu, patused – paradiisi.

Sakslaste prohvet püüdis algul peatada kulla ja hõbeda väljavoolu Rooma, aga seejärel viia kogu kiriku algse puhtuse juurde tagasi. Selleks oli vaja vabaneda traditsioonist ja inimlikest uskumustest ning võtta kirikult inimese ja Jumala vahelise vahendaja roll, kuhu ei tohi keegi sekkuda. Igaüks pidi Piiblit kui usutõe ainsat allikat (sola scriptura) ise lugema. See tõi kaasa kapitalismile hädavajaliku kirjaoskuse koos sõna-, mõtte- ja usuvabaduse algetega. Hiljem sündis palju sekte ja uusi kirikuid.

Pühakirja võib seletada ka enesele hukatuseks (28 Pt 1:20; 3:16). Protest (protestai – avalikult tunnistama) luterluse keelamise vastu 1529. aastal andis katoliku kirikust lahkunuile ja nende järelkäijaile protestantide nimetuse. Sellest kujunes varakapitalistlik ideoloogia, mis lõi uut tüüpi kultuuri ja inimese ning viis läbi revolutsiooni Madalmaades (1566–1648) ja Inglismaal (1640–1660). Saksamaal olid kiriku maad ja varad juba erastatud ilmalikele vürstidele. Reformatsiooni edasiarendaja Johann Calvini usk saatuse ettemääratusse andis katoliiklikest piirangutest vabale ettevõtlusele erilise hoo; inimeste edu või nurjumist ei seostatud enam enda isiku, vaid taeva tahtega. Rahategemise „protestantlik eetika“ ise soodustas kapitalismi arengut (Max Weber, 2007). Näiv vabadus turul andis formaalse võrdsuse. Briti saartel võitnud puritanism kummardas algul rikkust kui väljavalituse märki, seejärel aga kui elu sihti. Puudustkannatajaid hakati vihkama, seejärel massiliselt tapma. Inglastel tekkis kolonisaatoritele oluline väljavalituse ja ilmeksimatuse tunne; seda eriti Ameerikasse rännanutes.

Kaks valdkonda

Luther eraldas ilmaliku ja vaimuliku võimu, mis mõlemad alluvad Jumalale. Esimene valitsegu välise inimese – ihu ja vara, teine sisemise inimese ehk hinge (psychē) üle. Saksamaal allutati kirik ilmalikule võimule. Need tuleb eraldada, aga mitte lahutada.

Protestantidele on alati tundunud, et jutlustega on võimalik muuta inimese vaimu, ning sel viisil saavutada tervet inimest, poliitikat ja maailma. Õigeteks kristlasteks hindas suur usupuhastaja ühte tuhandikku kirikuliikmetest, lootes, et need hädas üksteise eest hoolitsevad.

Vahemeremaades kujunes pärisorjus orjandusest, põhjapool kaotasid vabad kogukondlased oma sõltumatuse feodaalidele. Lutheri arvates oli pärisorjus loomulik juba Aabrami aegadest peale, ning ta nõudis alamatelt täielikku kuuletumist ülematele. Ülekohut tuligi taluda, lubatud oli vaid mingi seesmine tõde. Isegi meie Jakob Hurt tunnistas, et pärisorise eesti talupoja vaim oli vangis.

Lääne-Euroopas oli pärisorjus taandumas, saksa talupojad alustasid selle kaotamiseks sõda 1524. aastal. Lutheri süda oli mässajate suhtes vaenulik ja ta kutsus üles neid kõige julmemalt hävitama. Preisimaal püsis pärisorjus 1807. aastani, mõnel pool Saksa aladel 1831. aastani. Seetõttu jäi Saksamaa arenenud riikidest majanduslikult ja poliitiliselt maha ning hilines kolooniate haaramisele. Kodanlikud revolutsioonid toimusid 1848. ja 1918. aastal. Põhjamaad arenesid poliitiliste kataklüsmideta. Majandust pidas Saksa prohvet varasema moraaliga ohjatavaks. Marxi arvates ületab kasuahnus kõik teised inimlikud jõud. Tunnistades mammonat (rikkus ja heaolu) kõige üldisemaks ebajumalaks, lubas uue kiriku rajaja – erinevalt vanadest kirikutest – inimestel oma vara sooja pilguga vaadata.

Tänapäeva demokraatia sündis Lutheri loast, et kogudustel on voli endale vaimulik valida. Calvin lasi rahval seadusi vastu võtta, kui need alluvad armastuse käsule. Šveitsis, Madalmaades, Inglismaal ja USA-s üritati luua piibellikku ühiskonda. Katoliiklikes maades kehtestati kodanlik kord ilmalike revolutsioonidega.

Tänapäev

Lutherit piinasid küsimused: kas sina üksi oled tark ja teised on seni eksinud? Või eksid sina ja saadad igavesse hukatusse nii palju inimesi? Praegu on maailmas luterlasi 75 miljonit 1,2 miljardi katoliiklase kõrval. Neil kulus üksteisemõistmise tekkimiseks 500 aastat. Sisemise ja välise ning vaimse ja materiaalse vastandamine oli iseloomulik germaanlastele, kes jäid eemale Vana-Rooma kultuuri ja õiguse alt. See viis hinge ja vaimu eriliste seisundite ning südametunnistuse absolutiseerimiseni. Eetika hakkas esitama kättesaamatuid nõudmisi. Selle tulemusel tekkisid idealistlik filosoofia, romantism ja koormatud alateadvus, mis viis vulgaarse materialismini. Siis tulid Hitler ja Heidegger.

Protestantism on äärmiselt kohanemisvõimeline. Tänapäeval on õige võtta kõiki nii nende kui ka üldkristlikke dogmasid laias tähenduses, mis avab nende õige mõtte (Arne Hiob, 2013). Võib-olla ongi kristlane korraga nii õigeksmõistetu kui ka patune (simul iustus et peccator), nagu Luther sedastas. Usk ilma armastuse ja tegudeta on tühi ja surnud. Me elame võõrandunud maailmas, kus kuri on olemas ja sunnib peale halbu valikuid. Selle võitmiseks ei piisa inimlikest pingutustest.

Keelatud vilja maitsmisega polnud kõik kadunud. Jumal kõndis Eedeni rohuaias sinna ja tänna, kuni päev viluks läks. Ta ootas eksimuste ülestunnistamist ja kahetsust, mitte aga Tema eest peitu pugemist. Et Aadam süüdistas naist ja Jumalat, kes selle talle oli andnud, ja naine süüdistas Madu, siis saadeti kõik kolm Eedeni aiast välja.

KARL LUST

[fotoallkiri

Ainuke kunagi Martin Lutherile pühendatud mälestussammas Eestis. See enam kui kuuemeetrine kuju püstitati Keila lähedale Kumna mõisa maale 1862. aastal. Nõukogude võimurid eemaldasid kuju 1949. aastal.

NB! Usupuhastuspühast  /vt Vikipeedia/

Usupuhastuspüha (varem kasutatud: õige usu ülevõtmise püha) peetakse 31. oktoobril, sest sel päeval 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi linnakiriku uksele 95 teesi, kus ta mõistis hukka indulgentside (patukustutuskirjade) müümise.

Ladinakeelsete teeside üle plaaniti avalikku väitlust Wittenbergi ülikoolis. Kuid selle asemel levisid need saksa keelde tõlgituna kogu riigis ja tekitasid sündmusteahela, mis paisus revolutsiooniks kristlikus kirikus.

Usupuhastus ehk reformatsioon uuendas Lääne kirikut, kuid ühtlasi killustas selle. Usupuhastusliikumine ei hõlmanud kogu kirikut. Seda tähistavad vaid luterlikud jt reformatsioonist alguse saanud kirikud.

Reformatsioon elustas ka katoliku kirikut. Kuid nüüd polnud ta enam oma nimele vastavalt katoliiklik, s.t üleüldine, vaid üks konfessioon teiste hulgas. Erinevatel konfessioonidel oli algul raske üksteisega läbi saada. Peeti isegi ususõdu. Pikkamööda rajas kristlaskonna jagunemine teed sallivusele – hakati tunnustama õigust uskuda ja mõtelda erinevalt.

Algselt tähistasid luterlikud kirikud Euroopas usupuhastuspüha ehk reformatsioonipäeva erineval ajal: Martin Lutheri sünnipäeval ja surmapäeval ning Augsburgi usutunnistuse esitamise päeval (25. juuni). 1667. aastal määras kuurvürst John George II Saksimaal reformatsioonipäevaks oktoobri viimase päeva. Teised luterlikud kirikud järgisid seda eeskuju ning usupuhastuspüha kinnistuski 31. oktoobrile.

Toim.

Jaga |