Surnult pensionile?

Täna, kui reaalselt juba umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu, barbaarsus.

Oleme äsja näinud,

kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu omastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi.

Teine läks eelpensionile, sest oli "õnneks" üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal.

Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette?

Rääkimata sellest,

kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskutset järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile ohtralt uut ja odavat tööjõudu!? See on ju reaalne vägivald naissoo kui sellise kallal.

Tänaste keskealiste

inimeste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile" saamiseks, mis tähendab tegelikult alatut röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kellele läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees vaevalt mõneaastane virelemine elu ja surma piiril, kui sedagi, ja pealegi euroopalikult võttes olematu pensioniraha eest.

Sest pange tähele -  koos pensioniea tõstmisega ei luba valitsus ju vähimatki pensionitõusu, vaid heal juhul selle languse mõningast pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kunagi kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba tilgatumaks ära joonud.

Häbi, eelnõu loojad ja selle saluteerivalt pioneerlikud sissehääletajad!

MART UMMELAS

Lühendatult 15. aprilli Maalehest

Jaga |