Ühtsus kriisiolukordades näitab erakonna tugevust

1997. aastal, mil lahvatas suur skandaal peaminister Tiit Vähi „korterisaaga" ümber, ilmus ootamatult välja üks teine, oluliselt märkimisväärsem skandaal. Kõmuline juhtum, mida Virkko Lepassalu oma raamatus „10 miljoni dollari kadumise lugu" nimetab taasiseseisvunud Eesti suurimaks skandaaliks. Tänu sellele unustas rahvas kiiresti tollase valitsusjuhi ümber toimuva.

Täpselt sama leidis aset ka nüüd. Kui detsembri algul jahmatas kõiki eestlasi „äraostmatute" elamisloaskandaal, mis lõhkus IRL-i nii seest kui ka väljast ning avaldas üha enam survet selle erakonna ministritele, tuli lagedale hoopis kurioossem lugu. Nimelt tabas Keskerakonda ja tema liikmeid jaanuari keskpaigas suur skandaalide laviin. Kui nüüd hetkeks mõelda, millisest skandaalist tänasel päeval Eesti ajakirjanduses rohkem räägitakse, siis võite Raudse'lt kindlad olla, et Kabritsa ja Stelmachi nime te lehtedest enam ei leia.

Kui tagasi minna Siim Kallase „10 miljoni dollari saaga" juurde, siis ükski reformierakondlane ega tema lähimad kaaslased kahelnud hetkekski tema süütuses - nad olid kindlad, et tegu oli tavalise poliitrünnakuga tolleaegse, suhteliselt puhta taustaga, tegija pihta. Selle tunnistuseks paar kõnekat fakti. Esiteks, Siim Kallas valiti kohtuprotsessi jooksul mitmel korral Reformierakonna kongressil partei esimeheks, nii et keegi isegi ei küsinud, kas peaks jätma nimetatud kohtualuse oma erakonna juhtimisest kõrvale. Teiseks, Reformierakond läks 1999. aasta Riigikogu valimistele vastu nimekirjaga, kus esinumbriks oli süüpingis istuv Siim Kallas, ega pidanud paljuks kuulutada just kohtualust meie järgmiseks peaministriks.

Vaatame mõned nädalad enne 1999. aasta Riigikogu valimisi tehtud intervjuud Siim Kallasega, kus ajakirjanik Urmas Paet (praegune välisminister) pommitab Reformierakonna peaministrikandidaati erinevate küsimustega. Eriti ilmekaks näiteks nii tänapäeva kui ka tolle aja olukorra kohta on Siim Kallase vastus küsimusele, kus ajakirjanik palub tal anda valijale igaks juhuks mingi juhtnöör, kuidas too peaks Siim Kallase suhtes käituma, kui enne valimisi kohtuotsust ei tule: „Riik koosneb mitmest osast. Kui me aktsepteerime seda, et riik on käsitanud mind süüdlasena, siis me aktsepteerime ka eeluurimise märkimisväärset ülekaalu. Riik on siiski tervik ja me ei saa enne riigi seisukohalt midagi öelda, kui kohtuotsus on langenud. Kohus on selle asja väga tähtis koostisosa. Kui me läheme selle peale, et võtame süüdistust nii, et see ongi süüdimõistmine, siis oleme tagasi Nõukogude korras, kus prokuratuur langetas ja kohus vaid vormistas otsuse..."

Siim Kallast ei kõigutanud hetkekski tema vastu suunatud rünnakud nii meedias kui ka poliitilisel maastikul; selline enesekindlus süstis usku tema süütusesse. Siim Kallast ei toetanud üksnes erakonnakaaslased, teda toetasid ka teised erakonnad. Nimelt on Siim Kallase kaitseks välja astunud Mart Laar, kes mõned päevad enne 1999. aasta Riigikogu valimisi kommenteerib Kallase õigeks mõistmist Tallinna linnakohtus. Postimehele antud usutluses ütleb tulevane peaminister ja koalitsioonipartner Laar: „Kui kohtuotsus ka edasi kaevatakse, ei ole see Reformierakonna valimisvõidu korral tõkkeks Kallase saamisel peaministriks."

Peaministrit süüalusest ei saanud, küll aga rahandusminister. Tundub kuidagi kummaline, et inimene, keda süüdistatakse Eesti riigi ühes suurimas rahva raha kaotamises, jätkab rahandusministrina, ja veel edukalt. Oli küll aegu, mil opositsioon üritas Kallast kangutada, suunates kriitikanooli tema määritud renomee pihta, kuid see kõik osutus tulutuks. Kallase puhul võiks me rääkida isegi tänasel päeval liigsest enesekindlusest, sest, olgem ausad, me ei tea siiani täpselt, mida tol saatuslikul 1993. aastal toimunud pangatehinguga Kallas päriselt mõtles. Küll aga on ajalooraamatutesse rasvaste tähtedega trükitud õigeksmõistev kohtuotsus ning sellele järgnenud sangarlik võitudejada poliitilisel maastikul, mis pälvis peaministri tooli ja kõrge koha Euroopa Komisjonis.

Keskerakonda ja selle liikmeid on erinevatel ajaperioodidel tabanud mitmed skandaalid ning pole praegunegi skandaal midagi erakordset ega uut. Küll aga peaks Keskerakond näitama siin kindlameelsust ja ühtsust, tulemaks skandaalist välja tugevamana kui varem. Me pole ju kehvemad kui reformierakondlased!

TÕNIS MÖLDER, Keskerakonna Noortekogu peasekretär

Jaga |