Riigi juubeliaasta ja tulevik

Meenutagem, president loetles ebapiisavat teiste ärakuulamist ja teistega arvestamist, paljudegi jaoks probleemset kindlustunnet, otsustajate piiratud ettenägelikkust, üldse mitte alati tegudeni jõudvaid otsuseid, oskamatust näivat tõepoolest olulisest eristada ,  isekusest või alaväärsuskompleksist tingitud mõrvarlikku liiklusalast (ja – arvata võib – mitte ainult liiklusalast) käitumist, piiramatuna võetava vabaduse lahtirebimist vastutusest, uute tegusate ideede nappust koos samaaegse uuenduste mitteküllaldase vastuvõtlikkusega erasektoris, üksnes väheste julget pealehakkamist. Piirdugem nende mõttenopetega.

Muutuste vajalikkust on meedias korduvalt märgitud nii enne kui ka pärast presidendi juubelikõnet. Ent häda on selles, et enamjaolt (nagu mainitud kõneski) jääb täiesti lahtiseks niisugune küsimus: miks, milliste takistuste tõttu pole meil nõutavaid muudatusi seni teha õnnestunud ja kuidas me edaspidi ette tulevatest takistustest üle saada loodame? Ainuüksi manitsustest ei maksa märkimisväärset abi loota. Vajame mingit ettekujutust moodustest, mis reaalselt laseksid teistsugust tulevikku kujundama hakata.

Ammu, tõsi küll, on teada tarkussõna: alustada tuleb iseenda muutmisest. Kuid eks jää seegi suunis tühipaljaks manitsuseks, kuni meid mingi piisava mõjujõuga motivaator või stiimul teisiti toimima ei ajenda. Kust sellist mõjurit otsida?

Vaevalt mujalt, kui elu enda rüpest. Lootus koidab sedavõrd, kuivõrd (jõudumööda ületades meile, eestlastele, nii omast enesekriitikapõlgust) suudame vabaneda soovmõtlemise ulmade kütkest. Pettekujutlusi kipuvad külvama poliitikutest lollitajad, kellele tõetundmine meeltmööda ei ole. Tuleb siiski püüda avada silmad tõe nägemiseks. Muide, heaks näiteks on kiire meelemuutus perede suhtumises prügisorteerimisse. Enamikus muudes valdkondades ei ole muutused paraku nii kiired tulema, hoolimata ohutaju süvenemisest.

Elu sunnib mõistma, et maailm lihtsalt ei saa muutumatuks jääda ja et me ei saa eesootavaid ebameeldivaid muutusi karistamatult eirata. Tahes-tahtmata peame oma käitumist korrigeerima. Kõrvale on vaja heita võib-olla küll mõnusalt harjumuspärane, kuid tõde jonnakalt trotsiv “põhimõttekindlus”. Sest tõehülgajatena poleks me suutelised meid seiravat tulevikushokki üle elama.

Meenutagem taaskord A. H. Tammsaare tuntud sõnu tema vaimsest testamendist “Truudus” (1939): “Kui meil see tõetundmine puudub, siis … oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.” Klassik adus selgesti, et tõe omaksvõtt lisab rahvale elujõudu; selle mahasalgamine aga kahandab jõuvarusid. Ahvatlevale enesepettusele järeleandmine võib meid lootusetult nõrgaks teha.

„On mõtet aru saada ka asjadest, mida heaks ei kiida,” on öelnud Rein Taagepera.

VLADIMIR KOSLOV, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor

Jaga |