Valimiste määritud pühadus

Mäletan oma kadunud isa ja ema taasiseseisvunud Eesti esimestelt valimistelt. Mu laevakaptenist isa pani selga oma paraadmundri, ema tegi soengu ja pani jalga kõrge kontsaga lakk-kingad, ning teineteise käevangus mindi valima, valima Eesti eest. Õhtuks oli emal küpsetatud kook, keedetud sai kannutäis õiget kohvi ning isa tõi kapist välja oma lemmikkonjaki.

Valimised oli pühalik sündmus, sellel oli tähendus. Oli teadmine, et meist sõltub, kuidas kulgeb elu edasi. Nüüd aga sügame kõhtu valides ja valimistulemusi kuulates, ning tõenäoliselt paljud meist sügavad kodus kõhtu ka valimise asemel. Ma ei teagi, kelle peale kuri olla, et mult on varastatud valimised, need õiged ja pühalikud. President Toomas Hendrik Ilves hääletab elektroonselt kuskilt "Sirtsu soost", peaminister Andrus Ansip pole parem. Valimistest on saanud palagan.

Olen nördinud riigi suhtumisest valimistesse. Eesti Rahvusringhääling on üks osa Eesti riigist. Ent ETV2 valimissaate formaat alavääristab ja ajuti lausa mõnitab kandidaate. Uhkusega räägivad produtsendid, kuidas lindistus poole sõna pealt katkestatakse, kuidas midagi parandada ja korduses teha ei lasta. Stuudio on kõle ning pime. Parem oleks selline saade võinud tegemata jääda. Mõistes sellise valimissaate olemust, ongi paljud valimisnimekirjad jätnud oma esindaja stuudiosse saatmata.

Kui siia lisada täpselt valimiseelseks perioodiks eetrisse lastud pilaseriaal "Riigimehed", mis riigimehelikkusest on nii kaugel, kui vähegi olla saab, - hakkab kõhe. Nagu "imeväel" on Eesti teleekraanidele jõudnud ka Inglise seriaal "Jah, härra peaminister!", mis küll "Riigimeestest" oluliselt vaimukam, kuid siiski samasisuline. Miks nad varastavad minult need õiged valimised?

Peatun nüüd valimiskampaanial. Ei tahaks rääkida sõnagi Eerik-Niiles Krossist, sest minu jaoks ei ole mainimisväärt isik, kes käitub kultuuritult, kelle jüngrid tungivad loomamaski alla peitudes teise erakonna valimisüritusele seda rikkuma, räuskavad, norivad tüli nagu tõelised laadakaklejad, panevad mööda linna sõitma ruuporitega bussi ja tüürivad minihelikoptereid telesaadet segama, kasutavad faktilise katteta süüdistusi ja panevad välja rahalise preemia pealekaebajatele. Äkki mõistan, keda Kross mulle üksüheselt meenutab, - see on Vladimir Žirinovski. Sama käitumismall, sama retoorika, suures osas samad mõttedki! Vaadates Žirinovski toetajaid Venemaal, tekib õõvastus: kas tõesti on meil Eestiski hulgaliselt temasarnaseid inimesi?!

Kirjutan Eerik-Niilesest siin seetõttu, et olen kindel - esimestel taasiseseisvunud Eesti valimistel käisid Jaan Kross ja Ellen Niit samamoodi valimas, kui minugi isa ning ema, - uhkuse ja pidulikkusega,. Vaba Eesti valimised olid neile pühad. Eerik-Niiles, ära riku seda tunnet ära!

Kohaliku omavalitsuse valimised ja paljad rinnad - see oli Valdo Randpere "leid" valimiskampaaniaks. Minu jaoks on naise rinnad looduse kauneim looming, millel pole mingit seost tänavaaukude või tasulise/tasuta ühistranspordiga. Noored tütarlapsed, kes sellisesse kampaaniasse kaasa haaratud, võiks poliitilise palagani asemel nautida romantilist õhtut armsamaga, kes on valmis tooma taevast tähed ja kuu, et õrnalt silitada looduse imeteost, joobuda ilma veinita õnnest ja armastusest, teada, et see kõik on hoitud ainult kallima jaoks. Kas lisaks pühadele valimistele on meilt võetud ka püha armastus?

Mina lähen valima, lähen valimisjaoskonda, ülikonnas, uhke tundega. Ja isa lemmikkonjaki ostsin ka valmis. Ja koogi küpsetan. Mina oma valimisi teile ei anna. Minge ja sügage kõhtu!

KESKMÕTE: Kross meenutab mulle Vladimir Žirinovskit. Sama käitumismall, sama retoorika, suures osas samad mõttedki!

PEEP PÕDDER, Jõgeva haigla peaarst

Jaga |