![]() Demokraatide ja Obama õpetlik lüüasaamineOUDEKKI LOONE, 26. november 2014„Saime peksa,” tunnistasid USA Demokraatliku Partei esindajad viimaste vahevalimiste tulemuste kohta. Mõni lisas isegi karmimalt: „See oli puhas veresaun.” Tõepoolest, demokraadid kaotasid Senatis enamuse ja Esindajatekojas jäid veel külmemasse vähemusse. Vabariiklased võitsid Senatis peaaegu iga koha, mida neile ennustati, ja lisaks said veel paar kohta, mida kindlalt peeti demokraatide omaks.
Meil Eestis terendavad ees Riigikogu valimised. USA demokraatide kogemusest on omajagu õppida kõigil, kes 1. märtsil valimisvõitu sihivad. Peamised ookeanitagused sõnumid võib kokku võtta nii – esiteks, kui majandus on hädine, inimestel pole tööd ja/või elamisväärset palka ning varanduslik kihistumine ainult suureneb, siis räägi majandusest, aga mitte suvalisest aiaaugust. Teiseks – ära varja oma ideaale, ära peida seda, kes sa oled. USA valimistulemused olid natuke skisofreenilised, hoolimata demokraatide lüüasaamisest. Näiteks oli seekord mitmes osariigis, ka väga n-ö vabariiklikes paikades nagu Arkansas või Nebraska, rahvahääletusel miinimumpalga tõstmine. See läks selgelt läbi igas osariigis, kus hääletus toimus. Arkansases olid 69% poolt ja 31% vastu. Demokraadid on USA-s üldiselt alati miinimumpalga tõstmist toetanud ja vabariiklased sellele vastu olnud. Ka muud rahvahääletusel olnud demokraatide ideed, näiteks kanepi legaliseerimine, said pigem toetuse osaliseks. Valimised võitsid aga vabariiklased, kes nende ideede vastu olid või heal juhul alles päris kampaania lõpul, nende mõtete populaarsust nähes, paar leiget toetussõna poetasid. Miks siis ikkagi demokraatide ideed võitsid, aga nende kandidaadid kaotasid? See oli demokraatidele lihtsalt natuke halb aasta. Aastal, kus presidenti ei valita, on rahva huvi valimiste vastu väiksem. Nii oligi valimaskäinute hulgas rohkem vanu, rikkaid ja valgeid. Demokraate toetab aga suurem protsent vähemusi, vaesemaid inimesi ja noori. President Barack Obama ise on kodumaal praegu suhteliselt ebapopulaarne. Kuid niisugusest olukorrast oleks võinud siiski märgatavalt paremini välja tulla, kuna ka vana ja valge elektoraat pidas demokraatide ideid mõistlikuks. Paraku ei mänginud demokraadid ise oma trumpe korralikult välja. Selle asemel, et kampaaniat fokuseerida neile asjadele, mis keskmisele ameeriklasele on tähtsad (töökohad, majandus, parem palk), polnud neil üldse mingit selget plaani. Nad isegi ei suutnud – või kartsid? – rääkida sellest, kuidas vabariiklaste majanduspoliitika ainult ja varjamatult soosib rikkamaid ning tahab riiki aina õhendada. Demokraatide suur saavutus on möödunud aastatel riiklikult garanteeritud tervisekindlustuse võimalus. See on selgelt toimiv programm, mis on miljonite inimeste elu inimväärsemaks teinud. Selle asemel, et tehtu üle uhkust tunda ning seda reklaamida, demokraadid vaikisid. Kentucky noor ja pealtnäha võimekas demokraatide senaatorikandidaat Alison Grimes lausa ei julgenud vastata küsimusele, kas ta ise Obamat valis, ilmselt Obama ebapopulaarsuse tõttu tema osariigis. Selle asemel, et ausalt öelda „Jah, ma olen demokraat, loomulikult hääletasin meie presidendi poolt!”, keeldus ta üldse vastamast. Nii jäigi demokraatidele temast mulje kui mitte-meeskonnamängijast ning vabariiklased kindlasti põlgasid teda nüüd veel rohkem arguse pärast. See kandidaat põruski valusalt läbi, hoolimata kampaania rikkalikust rahastamisest. Ka Keskerakond peaks valimiste võitmiseks rääkima kõigepealt sellest, kuidas tagada heaolu kõigile Eesti elanikele, mitte ainult käputäiele, kellel üheksakümnendatel vedas rohkem kui teistel. Keskerakond peaks rääkima oma plaanidest/tehtust ning oma erakonnast uhkusega. Ainult nii saab valija olla kindel, et tsentristid viivad ellu ka tema mõtted. Ainult nii usub valija, et Keskerakond peab temast lugu ja et nii enda kui ka Eesti tulevikku tuleb luua just koos Keskerakonnaga.
KESKMÕTE: Keskerakond peaks võitmiseks rääkima kõigepealt sellest, kuidas heaolu tagada kõigile Eesti elanikele, mitte ainult käputäiele, kellel 1990-ndatel vedas rohkem kui teistel.
OUDEKKI LOONE, politoloog Viimati muudetud: 26.11.2014
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |