Kui Pätsu Uue Eesti asemele tuli Varese “Hääl”

Jaan Niin,      29. juuni 2005


Nagu pealtnägijad on kirja pannud, hakkasid 1940. aasta 21. juunil punajõugud meeleavalduseks kogunema, kuigi riigis kehtis nii meeleavalduste kui rahvakogunemiste keeld. Ajalehtede toimetused pöördusid siseministri poole, et teada saada, kuidas peaksid ajalehed käituma. Sealt soovitati äärmiselt napisõnalise teabe andmist.
Peagi hakkasid lehtede toimetusi külastama punategelased, nii üksikult kui gruppidena. Nad kõnelesid "ajaloolisest murrangust" ja soovitasid mitte jätta öeldust "järeldusi tegemata". Nad rõhutasid, et "nüüd tuleb lehtedel hakata objektiivselt kirjutama".
Nõuandjatel polnud vaja kedagi ähvardada, sest kõikjal ringiluusivad punaväelased ja nende tankid olid juba hirmutamistöö ära teinud.
Ainsana võeti sellel päeval üle presidendi ja valitsusringkondade esindusleht Uus Eesti. Pärastlõunal saabus toimetusse salk punategelasi nõudega, et leht hakkaks kohe kirjutama "töötava rahva" huvides.
Tähtsamatest punategelastest olid seal Arnold Veimer, Olga Lauristin, Anatoli Männik ja Joosep Saat. Nende ihukaitsjateks oli salkkond kahtlase välimusega noorukeid. Ülevõtjad kandsid relvi ja mõnedel andmetel tuli ette ka relvaga ähvardamisi.
Peatoimetaja ameti võttis endale A. Veimer ja vastutavaks toimetajaks sai A. Männik, kes G. Naani ENE järgi oli revolutsioonilise liikumise tegelane. Toimetuse üheks politrukiks pandi J. Saat, kes tundus olevat kirjaoskamatu, kuna ta pidi lehe lühikese saatesõna kallal higistama mitu tundi, millest andis tema lahkumise järel tunnistust hunnik kortsutatud "kirjatööharjutusi" paberikorvis – või oli see kartusest eksida komakohaga lauses, a la "Ellu mitte surma".
22. juuni hommikul ilmus mahuka Uue Eesti asemel neljaküljeline Rahva Hääl, mis teatas uue valitsuse ametisse astumisest, poliitvangide vabastamisest, rahu valitsemisest kogu maal ja töö jätkumisest, aga ka suurest meeleavaldusest Tallinnas ja sellest, et peaminister on nüüd dr J. Vares-Barbarus.
Huvitav on uue punalehe juures asjaolu, et sellele on punatsensor ehk Glavlit "töörahva huvides" oma "kirvejäljed" jätnud. Seda näeme Kadrioru rongkäiku kirjeldavast sõnumist: "Seejärele suunduti Kadriorgu, et president K. Pätsile esitada tööliskonna ühiseid nõudmisi. K. Päts ilmus lossi rõdule koos kindral J. Laidoneriga. Kuid saanud lausuda vaid mõned sõnad,"
Siin on pärast koma 4–5 rida peitliga leheveerust välja raiutud ja "valge laigu" järel jätkub tekst sõnadega: "Kuna K. Pätsi kõnet ei soovitud kuulata, lämmatasid vahelehüüded tema sõnad." Nii ei lubanud punavõim avaldada seda, mida president ütles ja see näitas lugejale selgelt, et ajakirjandus pole Eestis enam vaba.
Kuid sellele lisaks on samas loos veel teinegi tühemik, kus kirjeldatakse meeleavaldajate sammumist Kalaranda, et nõuda poliitvangide vabastamist keskvanglast: "Lähme vabastama poliitilisi vange vastu Pätsi tahtmist!" hüüti autolt, mis liikus meeleavaldajate ees." Siinkohal on leheveerust 3–4 rida välja raiutud ja tekst jätkub sõnadega: "Vangide vabastamine ei toimunud aeganõudvate ametitoimingute tõttu küllalt kiiresti. Vangla esiseid nõlvakuid täitev rahvahulk hakkas juba närvitsema. Jne." Siin võis punatsensor pidada esialgu liigseks vangla juures "vennalikku abi"andva punaväe tanki äramärkimist.
Ja uue punalehe asutajatele langes osaks ka "suur au" kirjeldada Stalini liitlase Adolf Hitleri edu Prantsusmaa vallutamisel, millele on pühendatud lehes kolm artiklit koos mundrikandjate grupifotoga "Hitler (keskel) oma staabiga juhi peakorteris". Ja sellega oli punatsensor ehk Glavlit igati päri.
Nii algas Rahva Hääle maine teekond, mis kestis ligikaudu 55 aastat. Eesti "möllimiseni" SSSRi ehk Kominterni-impeeriumi "majaraamatusse" jäi siis veel 45 päeva.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)