Nädala juubilar FERDINAND EISEN 100

 Praegune vanem pedagoogide põlvkond mäletab nn Eiseni aega, mil riik, paljudest totalitaarsushoovustest hoolimata, toetas oma ja erilist ning mis tõi Eestile kui tollasele liiduvabariigile hüüdnime „Nõukogude Lääs”. Hariduselus tunti Eestit kui paljude koolieksperimentide paika, kus ei püütudki saavutada 100-protsendist õppeedukust ja tollastes „edetabelites” püsiti edukuseprotsendi poolest tagumistel kohtadel. Kui aga korraldati üleliidulisi tasemetöid, siis olid Eesti tulemused hoopis vastupidised. Eesti kooli peeti omas keeles ja omal viisil, kuigi tuli jälgida ka kõigile kohustuslikke üleliidulisi käsulaudu.

 Kes oli Ferdinand Eisen?

 Ta sündis Võrumaal Nursi vallas. 1923–1926 õppis Vastse-Nursi algkoolis, 1926–1928 Rõuge algkoolis. Seejärel Võru Õpetajate Seminaris ja Läänemaa Õpetajate Seminaris. Pedagoogikutse omandas, lõpetades 1934 Tallinna Pedagoogiumi.

Kooliõpetajateed alustas 1935 Molnika 6-klassilises koolis Petserimaal, 1938–1940 oli Varbla algkooli õpetaja ja juhataja. Sõjaajal viibis Nõukogude tagalas, pärast sõda töötas õppejõuna Tallinna Polütehnilises Instituudis (1947–1949) ja Vabariiklikus Parteikoolis, kus oli 1949–1955 ühtlasi direktori asetäitja õppetöö alal, seejärel lühiajaliselt Riiklikus Kõrg- ja Keskerihariduse Komitees valitsusejuhataja.

Aastatel 1948–1953 õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas ja 1954–1959 Moskvas Ühiskonnateaduste Akadeemias. Filosoofiakandidaadi kraadi kaitses 1960. aastal. Sama aasta aprillist nimetati Ferdinand Eisen Eesti NSV haridusministriks, kellena töötas kuni pensionile jäämiseni 1980.

Aastail 1959–1969 töötas Tallinna Polütehnilise Instituudi filosoofiakateedri õppejõuna ja dotsendina, 1980–1988 oli Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõud, 1988–1990 Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi (PTUI) vanemteadur.

Ferdinand Eisen lahkus meie hulgast 31. oktoobril 2000.

 Koolirahvale on lugemiseks jäänud Ferdinand Eiseni koostatud „Õigus haridusele” (1979), oma kunagise õpetaja renomeed taastavad „Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885–1950” (1985) ja „Kooli-raamat: Johannes Käis” (1996); ta oli Käisi tööde taastrükkide toimetaja ning teose „Ökoloogilise kasvatuse alused” (1987) ja „Eesti kooli ajaloo” I köite (1989) peatoimetaja.

Need on eluloofaktid. Kuid Ferdinand Eiseni töö õpetajana, filosoofina, haridusametnikuna ja pedagoogikateadlasena on eesti koolikultuuri arengus kõigiti tähelepanuväärne.

Karl-Martin Sinijärv soovitas 10. septembril 2014 Õpetajate Lehes hakata minevikku ausamalt suhtuma ja mäletada inimesi omas ajas, mitte ainult nägupidi, vaid ka tegupidi.

Olgu siin põgus loend Eiseni-aegsest targalt kavandatust ja läbiviidust.

* Eesti pedagoogika panemine teaduslikule alusele – Arnold Greeni toetusel loodi detsembris 1959 Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut (PTUI; suleti 1991). Sellele lisandus uurimishimulist koolirahvast ühendav Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (1972), mis korraldab kooliuuringuid tänini ja kirjastab kogumikke.

* Hariduse juhtimise ning haridustöötajate vajadustele vastava professionaalse nõustamise ja täienduskoolituse loogilise ja koostöösuutliku süsteemi – PTUI teadlased, Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) metoodikud, Haridusministeeriumi inspektorid – loomine, misläbi ühendati pedagoogikateadus, koolipraktika metoodilised lahendused ja asjatundlik kontroll.

* Johannes Käisi pedagoogilise pärandi taaselustamine ja Eesti koolikultuuri ajaloolise kogemuse väärtustamine.

* 11-klassilise eesti õppekeelega üldhariduskooli säilitamine (üleliiduliselt oli üldhariduskool 10-klassiline!); lisa-aastat põhjendati vene keele õppimise vajadusega.

* Süvakoolide ja -klasside rajamine üle Eesti (võõrkeelte, matemaatika, loodusainete, kunsti, kirjanduse, teatri, spordi jne alased) neile õpilastele, kes olid vastavas valdkonnas kas eriandekad või kes soovisid asjaga tegelda põhjalikumalt, kui tavaprogrammid ette nägid. See oli võimalus, mitte kohustus, ja selle otstarbekust mõisteti ilma pikemate selgitusteta. Nendes klassides ja koolides õppinute roll Eesti taasiseseisvumisel alles vajab läbitöötamist.

* Esteetilise ja kõlbelise kasvatuse eriline tähtsustamine.

* Sanatoorsete koolide rajamine erivajadustega õpilastele (Haapsalus, Keila-Joal jm), mis võimaldasid arstlikku järelravi koos kindla režiimi, hea toitlustamise jpm vajalikuga.

* Emakeelse õppevara (eeskätt töövihikud ja võõrkeelte õppeks terved õppekomplektid) väljatöötamine, katsetamine ja rakendamine koolipraktikas.

* Loodushoiualase õpetuse, koolimetskondade ja koduloo-uurimise edendamine ning hõimurahvastega suhtlemise (liivlased!) toetamine.

* Viiepäevase koolinädala sisseviimine.

* Õpetajate päeva tähistamine alates 1965. aastast.

* Koolinoorte laulupidude traditsiooni loomisele kaasaaitamine ning noortespordi igakülgne toetamine.

* Ministeeriumitöötajate kõrge erialase professionaalsuse arendamine ning respekteeriv ja ratsionaalne suhtlemine ülikoolide, koolijuhtide, õpetajate ja lastevanematega.

Küllap oleks veel palju, mida meenutada. Eriti aga seda, mida Ferdinand Eiseni ajast tasuks taasavastada ja tänapäeval rakendada meie haridussüsteemi paremaks käekäiguks.

Haridusminister Eisenit jääb alatiseks meenutama Mati Karmini kaunis bareljeef (pildil) Tõnismäel Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) Tallinna esinduse kolleegiumisaali seinal, kus on öeldud väga lihtsalt „Ferdinand Eisen – koolile elatud elu“.

Püüdkem siis mõista ja rakendada seda head ja kasulikku, mida Ferdinand Eisen omas ajas ja tollastes oludes kõigi raskuste kiuste eestlaste hariduselule anda suutis. Tema haritus, seotus kooliga, põhimõttekindlus ja võitlejaloomus on meie ajani toonud kooli, mis kasvatas üles inimesed, kes taaslõid oma riigi.

URVE LÄÄNEMETS

Jaga |