Pildikesi mitmetest valimistest

Kui sedelid on allkirja vastu kätte saadud, läheb Isa valimiskabiini ja tõmbab kardina ette. Ema ja Vanaema, kummalgi sedelid peos, jäävad ootele, millal nende kord valimiskabiini pääseda.

* * * .

On puhkepäev. Isa paneb arvuti tööle ja kutsub pere valima. Lapsed leiavad ajalehe, mis onude-tädide pilte täis ja jooksevad õhinal Isa juurde. Köögist tuleb Ema, rätiga käsi kuivatades. Vanaema jätab kudumise pooleli ja kobib ka lähemale.

„Noh, kellele siis ka oma häälekesed anname?" küsib Isa, pilguga kaasvalijate palgeid paitades. Ema osutab näpuga ühele tädipildile ajalehes - too pidavat nii armsalt vaatama. Vanaemale olevat üks härra juba ammu meeldima hakanud - jutt olevat tol sihuke arukas ja edev polevat ta kah.

Isa suunab pilgu aknavalguse poolt, räägib natuke Eesti majanduse kiirest kasvust ja kõige väiksemast riigivõlast ning arvabki teadvat, keda tema perel valida. Ema laseb pilgul langeda ja läheb tagasi kööki. Vanaema asub jälle vardaid liigutama. Isa klõbistab otsustavalt arvutiklahve. Lapsed valivad omasoodu, üksteise võidu ajalehes trükitud pilte näpuga torkides.

* * *

Memm elab üksi linnaservas väikeses majas. Minia käib teda mõnikord vaatamas. Täna on tal ka läpakas kaasas.

„Noh, memmeke, kas valime ka?" küsib ta arvutit tööle sättides. „Kellele siis oma häälekese anname?"

Üks härra mõlgub memme meeltes. Esimest korda oli ta teda näinud Pärnu teatris. Saal oli inimesi pungil täis, isegi õues seisti ja kuulati kõlarist. Üks Moskva härra oli seal ka veel. Julged mehed olid - seisid laval ja ajasid sõukest riigivastast juttu, et suisa hirm oli kuulata... See oli ammu, aga ikka meeles veel.

„Eks ikka Edgarit valime," arvab memm muiates. Ta paraku ei näe minia krimpsus nina seda nime kuuldes. Ka seda ei näe memm, kuidas tema soov hoopis ühe teise nime manu klikatakse.

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

Jaga |