Venelaste traagika: kolm korda reedetud

HELDUR JÕGIOJA,      03. mai 2006


1944. aasta hilissügisel algas ligi miljonist Saksa sõjavangi sattunud või vastaspoolele üle läinud venelasest Vlassovi armee moodustamine. 1945. aasta kevadtalvel astus see vägi välja Punaarmee vastu, ja tegi seda edukalt, kuigi sõda oli jõudnud juba lõppfaasi.

Selle ränga teema käsitlust on vaja mitmel põhjusel.

Eelkõige tuleks kummutada müüt "reeturite kambast". Vlassovi armee oli ikkagi kohutavalt suur ja koosnes 99% ulatuses endistest punaväelastest ning seda juhtisid kaadriohvitserid, kelle hulgast ei puudunud punakindralid, NSV Liidu kangelased ja isegi endised kompartei funktsionäärid.

Tundub uskumatu, kuid selles armees oli isegi juute, kelle saatus polnud kadestusväärne ei vangilangemise hetkel või isegi sõja lõpul, Stalinile üleandmisel.

Teiseks vajab käsitlemist küsimus: miks läksid hitlerlastega koostööle tõelised NSV Liidu kodanikud, kelle suhtes nn. isamaareetmise mõiste võiks siiski kõne alla tulla.
Kolmandaks on vajalik saada infot saamine selle inimhulga saatuse viimase faasi kohta: kuidas toimus sõdurite, ohvitseride ja nende perede väljaandmine Stalinile, kes neljandiku vangidest kohe hävitas, ülejäänud aga määras pikale hääbumisele koonduslaagrites.

Verine kingitus Stalinile
Aastate eest lugesin ajalehest "Soveršenno Sekretno" artiklit "Verine kingitus". See puudutas 1944. aasta oktoobripühadeks Stalinile loovutatud mitmekümne tuhande NSV Liidust pärit sõjavangi väljaandmist inglaste poolt. Kuigi nad kandsid mundrit, ei käsitatud neid sõjavangidena ja neilt nõuti Saksa mundri asemel vangiriiete selgapanekut. Suur osa aga seda ei teinud ja antigi välja pesuväel.
Siis ilmus ka lugu 1945. aasta mais Prahasse jõudnud punasõdurite poolt tuhandete haavatud vlassovlaste tapmisest sealsetes haiglates. Haavasaanud venelased olid sõdinud koos tshehhidega sakslaste vastu Prahat vabastades. See neid aga ei päästnud – Stalin tahtis ise olla võitja ja vabastaja. Sakslaste vastu võidelnud venelased tapeti otse haiglavoodites.
Kuidas hinnata venelaste sõdimist Saksa mundris oma kodumaa vastu? Kuid kas vlassovlased sõdisid Venemaa või hoopis seal võimu haaranud rezhiimi vastu?

Stalinlikud müüdid vajuvad põrmu
Hiljuti ilmunud ajaloolase Joachim Hoffmanni raamat "Vlassov Stalini vastu" kummutab stalinlikud müüdid ja avab karmi tõe mitme miljoni reedetud venelase saatusest. Kes need inimesed reetis?

Tegemist on reetmiste jadaga. Kõigepealt reetsid vene rahva punavõimurid, kes Saksa luure ja välispankade poolt rahastatud okupantidena sisenesid tsaari kukutanud Venamaale. Uljanov-Lenin saabus koguni kinniplommitud vagunis koos kolmekümne ustava seltsimehega kahe Saksa luureohvitseri saatel läbi rinde.

Rahvas lükati verisesse kodusõtta, kus punaste poolel tegutses vene rahva vastu üle 200 000 Saksa ja Austria sõjavangi, kes vabastati laagritest ja relvastati Saksa vintpüssidega. Need saksakeelsed mehed tulistasid kahuritest näiteks kogu päeva Moskva Kremlit, mille garnison ei soostunud alla andma.
Punakaardi sõdurid jooksid pärast sellist käsku laiali – see oli pühaduseteotus isegi punastele.Võib aga ette kujutada, millise mõnuga purustasid kahuritest Kremli pühamuid vangilaagritest lahti lastud vastaspoole sõjaväelased.

Miljoneid venelasi hävitanud punavõim hakkas hiljem koos Hitleriga jagama Euroopat. Stalin planeeris lööki Euroopa südamesse, kuid Hitler ennetas teda ja tungis NSV Liidule kallale.

Nüüd reetis Stalin lisaks rahvale ka oma armee, jättes selle peaaegu juhtimiseta – sõjaeelne "suurpuhastus" oli andekad väejuhid hävitanud, Punaarmeel polnud taganemisel isegi Venemaa Euroopa-osa kaarte. Kaitsetaktika puudus täielikult, samuti nappis kaitserelvastust. Mõne kuuga langes vangi ligi 4 miljonit punaarmeelast, kogu sõja vältel kokku ligi 5,5 miljonit.
Järgmine reetmine tekitas motivatsiooni Vlassovi armee loomiseks. Nimelt tunnistas Stalin oma kurikuulsa käskkirjaga nr. 270 kõik vangilangenud äraandjateks. Ka oma poja Jakovi, vapra rindeohvitseri, kes lõpuks meeleheites vangilaagri kõrgepingestatud traataiale tormas.

Hitler reetis need inimesed omakorda, keeldudes uue, vaba Venemaa loomise ideest, mille eest oleks sõja algul 80% sõjavangidest võitlusse läinud. Kolm miljonit kaadrisõdurit oleks olnud ilmselt vääramatu jõud. Selline võimalus oli Hitleril isegi veel 1943. aastal olemas.

Vlassovlased sõdisid edukalt
Vlassovi diviisid olid sõja lõpul üsnagi edukad, kuid Hitler lubas nad rindele Nõukogude vägede vastu alles 1945. aasta veebruaris. Sellest hoolimata jooksid tuhanded punaarmeelased Vlassovi poole üle veel märtsis 1945. Kuulnud vastaspoolel vene keelt ja olles näinud juba Euroopat, lootsid nad, et lääneliitlased koos uue Venemaa armeega hävitavad pärast Hitleri lüüasaamist Stalini rezhiimi.

Kas polnud samasugune lootus ka eestlastel 1944. aasta hilissuvel?

Sellised ootused olid ka ukrainlastel ja poolakatel, peaaegu kõigil Euroopa rahvastel, kes hitlerliku mõrvamasina haardest ei tahtnud sattuda stalinlikku hävituslaagrisse.

Vlassovlaste mõttekäiku väljendas üks venelasest lendur: "On raske vastu võtta relvi teise rahva käest ja asuda võitlusse oma verd inimestega, kuid ausa ja vapra Venemaa kodaniku jaoks ei jää üle mingit teist teed."

16. septembril 1944 lubas Hitler lõpuks kindral Vlassovil asuda oma armeed moodustama. Vlassov käskis mundritelt maha võtta kõik natsisümbolid ja õmmelda käistele Vene trikoloori ning tähed ROA – Vene Vabastusarmee. Kasutusele võeti tsaariaegsed Vene armee pagunid ja aukraadid.

Sõja võitnud liitlased rikkusid Genfi konventsiooni
Viimase reetmise üle – venelaste väljaandmine lääneliitlaste poolt 1945.–1946. a. N Liidule – võib palju vaielda , kuid tegemist oli sõjavange puudutava Genfi konventsiooni rikkumisega. Seda konventsiooni tõlgendati stalinlikult: on vaid Stalinit reetnud vene inimesed, mitte aga sõjavangid. See puudutas sadade tuhandete Stalini vastaste väljaandmist. Need olid sõjavangid ja nende pereliikmed, aga samuti ka Euroopas elanud vene emigrandid, kes polnud eales NSV Liidu kodanikud olnudki. Need olid ka baltlased ja teised orjastatud rahvad. Õnneks ei antud välja kõiki.
Tuhanded vlassovlased lõpetasid elu enesetapuga, põgenesid või pugesid peitu. Nad kas tapeti põgenemiskatsel, püüti kinni ja anti vägisi üle või siis paigutati aastateks laagritesse.

Lootus vabast Venemaast
Kõigepealt tuleb kummutada müüt kindral Andrei Vlassovi ülejooksmisest. Ta jäeti tegelikult abita surema ja sattus vangi sissepiiratuna ning ägedate lahingute käigus. Enne seda oli teda toodud teistele punakomandöridele eeskujuks kui kangelast. Ümberpiiratuna, toidu- ja laskemoonata, polnud tal mõtet mehi edasi surma saata. Tal tekkis idee otsida võimalust teda hätta jätnud punavõimudega arved klaarida Stalinile selga pöörates.

Võimalus jätkata kunagi ebaõnnestunud valgekaartlikku võitlust vaba Venemaa eest saabus alles kolm aastat hiljem, siis, kui oli juba hilja – 1945. aasta kevadel. Enne seda oli aga tehtud tohutu ulatusega aastatepikkune organiseerimistöö.

Vene Vabastusarmee (ROA) lõi 1945. a. kevadel Saksa armeest lahku ja heiskas Vene trikoloori. Ka truudusvanne anti nimeliselt Vlassovile.

Nii oldigi viimaks saadud Saksamaa liitlasteks, mitte orjarahvaks. Kuid nagu eestlastegi puhul, polnud venelastel Hitlerist sooja ega külma. Jutt oli hoopis oma kodumaa tulevikust. Motivatsioon oli seega sama, mis Baltikumis: Stalini vastu, oma riigi eest! Himmler oli vlassovlaste diviiside vaprusest Oderi rindel hämmastunud – Punaarmee sai seal kõvasti lüüa.
Vene trikoloori all olid need mehed valmis surema, lootes uue Venemaa sünnile. Vangiandmine oli mõeldamatu, taganemine samuti.

Taas oli Stalinil õnnestunud vangide reeturiks tunnistamisega panna mitu miljonit NSV Liidu kodanikku sundseisu: surm rindel või Siberis.

Vene eksiilvalitsus – Stalini suurim hirm
Kõige enam kartis Stalin Vene eksiilvalitsuse loomist. Kuid MRP- lepingupartner Hitler oli Staliniga sõlmitud kokkuleppele omamoodi truu – ta ei lubanud sellist võimuorganit moodustada.

Samuti nagu Stalin oli sellelesamale leppele truu Varssavi ülestõusu ajal – ei läinudki appi veres lämbuvale Poola pealinnale. Vastuhakule oli Punaarmee muide poolakaid ise üles kutsunud. Katõni massimõrvaga oli Poola niigi oma ohvitserkonna eliidist ilma jäetud. Punamarssal Rokossovski saabus purustatud Varssavi vallutatud ülejõeosast kesklinna alles talvel, peaaegu pool aastat hiljem – kui sakslased olid linnast suures osas juba lahkunud.

Tuleb nõustuda mõnede Vene ajaloolaste seisukohaga, et Poola purustamine ja Baltikumi okupeerimine olid Stalini jämedad vead. Poola oleks aidanud tal Hitlerile vastu panna ning ka Läti, Leedu ja Eesti sõdurid oleksid nagu 1918. aastal seisnud kogu jõuga sakslastest sissetungijate vastu.

Stalin soovis sõda, mitte aga rahu
Et Stalin ei soovinud rahu, vaid sõda – seda tõendab peale muu ka asjaolu, et Hitleri soosimise taustal jäeti ära Rumeenia naftamaardlate süütamine ja Rootsi rauamaagilaevade hävitamine.
Rauamaaki, millest tehti tapvat terast, saabus Rootsist Saksamaale sõja lõpuni. Rumeenia puurtornide asemel pommitati Berliini ja maagilaevade asemel uputati kaubaaluseid, sanitaarlaevu ja põgenikekonvoisid.

Euroopa jagamisel ei lugenud miljon poolakat ja mõned miljonid reedetud venelast midagi. Poolakaid küll ei antud Stalinile välja – nad olid sõdinud ikkagi sakslaste vastu, kuid nende tasuks oli kodumaatus. Sellest kirjutab Poola kindral Anders oma mäestusteraamatu peatükis "Kodutu miljon".

Valgekaartluse idee jätkajaks saanud Vlassov maksis koos oma sõdurite ja ohvitserkonnaga võitjaile eludega. Kuid ühe Vene ajaloolase väitel pole Tshingis-khaani aegadest saadik Venemaal inimelusid eriti loetud. NSV Liidu juhtkond jättis miljoneid langenud punaarmeelasi matmata, nende säilmeid leitakse ikka ja jälle lahingupaikade soodest ja võsadest Need on võitjate luud. Kuid Stalin ei andestanud ka elusatele võitjatele. Suur osa neist, kes ei osanud Euroopas nähtust vaikida, rändas Siberisse vlassovlastele ja baltlastele seltsiks.

Kui palju võitjaid reetis sel moel punaste valitsejate klikk, on võimatu kokku arvestada. Ausa ajaloo kirjutamine alles algab.
Hitlerit paljastades ja natsismi võitjaid ülistades unustame miljonid inimesed, kes lootsid kolmandale võimalusele – OMA VABARIIGILE. Nii Eestis kui ka Venemaal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)