Suurde Euroopasse lagunenud jaamahoonetega

Vaike Mölder,      24. september 2003


Olen kauaaegne Kesknädala tellija, sest see leht on mulle väga südamelähedane. Just seepärast, et seal ka lihtinimeste kirju avaldatakse.
Minu kirjutan teile murest meie raudteejaamade pärast.
Olen aastaid vajaduse sunnil sõitnud raudteel marsruudil Elva-Tapa-Rakvere ja tagasi. Asi pole mitte niivõrd reisirongide liikluses kui jaamahoonetes. Astusime ju 1,5-miljonilise rahva moosimise tulemusel Euroopa Liitu! Tulge vaadake, Toompea härrad, millised on meie raudteel jaamahooned! Tapa - mis peaks olema Eesti raudteede sõlmpunkt! Aknad huligaanide poolt puruks pekstud, välis- ja sisevärv narmendab.
Kuivõrd jaamahoonetes puudub elutegevus, siis informatsiooniks on välisteadetetahvlid reisirongide ajagraafikuga, mis on puruks pekstud. Jaamahoone ruumis vedelevad tühjad joogipudelid, paberipraht, sigaretikonid ja uriiniloigud. Haiseb nagu üldkasutatav kuivkemps!
Samas hoones asub raudtee puhvet. Paneb imestama nende töötajate ohvrimeelsus, sest nad avavad selle "vetsu" uksed juba kell seitse hommikul, et inimesed vihma, tuule, tormi ja külma eest kaitset saaksid. Nad ei peaks seda tegema, koristamisest rääkimata.
Isegi pärast viimast suurt sõda ja terve selle paljukirutud nõukogude perioodi jooksul polnud olukord kunagi nii hull.
Mis puudutab Rakvere jaamahoonet, siis see on väljastpoolt samasuguses olukorras. Ees veel pealkiri "Jõululinn", seest täis kritseldatud arusaamatut grafitit), astu nagu põrgu eeskotta.
Kas siis suurtest transiitkasumitest tõesti piskutki nende armetute jaamahoonete korrastamiseks ei leidu? Eriti nüüd, kui oleme Suure Euroopa väravast sisse astumas!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)