Keskerakonna siseopositsioonile -- kehtesta ennast või lahku!

KALLE KLANDORF

viimase Eesti Ekspressi järgi: Eesti Keskerakonna Teine Mees

Mina olen olnud kõigi ülalnimetatud teemade juures, kuid tahan eelkõige selgitada süüdistusi demokraatia ahistamisest Keskerakonnas. Viimase nädala ajalehed Postimees ja Eesti Päevaleht ning Delfi portaal kubisevad propagandaekspertide, poliittehnoloogide ja põhulõugade targutustest. Manatakse Keskerakonna lagunemist ja ennustatakse sadade lahkumist.

Ma ei taha kommentaariveergudel lustivatest tasulistest parteikommaritest maha jääda ning räägin samuti suu puhtaks. See ei pruugi olla küll absoluutne tõde, kuid põhineb mulle teada olevatel faktidel.

Olukord ei ole mustvalge

Pole olemas kurje inkvisiitoreid, kes siseopositsionääridele pöidlakruvisid paigaldavad. Tegemist on sulaselge võimuvõitlusega, mida üks osapool tahab hea ja kurja viimse võitlusena kujutada.

Minu andmetel alustati erakonnasisese võimupöörde ettevalmistamisega kolm suve tagasi. Ühel kaunil suvepäeval helises mu telefon ja erakonnakaaslane Laanet kutsus mind lõunale. Kohtusime kenas Pärnu kohvikus, kus jutt peagi poliitikale tüüris. Parteikaaslane tegi mulle ettepaneku asuda üllasse võitlusesse kurja Savisaare vastu. Samuti uuris ta Tallinna mitme munitsipaalpoliitiku meelsust, kui peaks tulema hetk valida Savisaare poolt või vastu.

Lõpetasin söögi, kehitasin õlgu ning jätsin intrigaani üksi intrigeerima. Muide, selleks ajaks ei olnud mingit kirikuraha skandaali veel toimunud. See lükkab ümber Laaneti paljuräägitud jutu, nagu oleks tema meelsust Savisaare suhtes muutnud just nimelt raha küsimine vene õigeusu kiriku jaoks.

Pärast seda juhtumit polnud vandenõust pikka aega midagi kuulda. Alles vahetult pärast viimaseid kohalikke valimisi võtsid erakonnavälised jõud ette massiivse rünnaku Keskerakonna linnavolikogu saadikute vastu. Noori volikogulasi püüti rahaga ära osta ning mahitada neid vastu võtma otsuseid, mis poleks olnud kasulikud ei Tallinnale ega Keskerakonnale.

Usun, et päris puhtad polnud selles mängus ka erakonna siseopositsionäärid, kellest osa leidis pärast Riigikogu valimisi tee Tallinna volikokku. Mitmelt poolt oli kuulda, et nad valmistasid Tallinnas ette võimupööret. Mingil põhjusel jäi see plaan siiski esialgu soiku. Võimalik, et plaaniti esmalt haarata võim Keskerakonna kongressil ja hiljem, koos liitlastega, Tallinnas. Võit erakonna kongressil oleks Tallinna võimupöörde legitimeerinud.

Pärast kirikuskandaali puhkemist

Kirikuskandaali ajal detsembris 2010 soovitasid Keskerakonna mõjukad opositsionäärid häälekalt Savisaarel tagasi astuda. Neid ei olnud palju, aga nad olid kärarikkad. Kohtusin nendega 2010. aasta lõpus korduvalt ja uurisin, mida peaks Savisaar siis nende arust edasi tegema.

Opositsionäärid nõudsid tema poliitikast lahkumist ning soovitasid Savisaarel minna näiteks kõrgkooli tudengeid harima, lubades seda premeerida erakonna auesimehe tiitliga. Kui skandaalist õhk välja jooksis ja isegi meie poliitilised oponendid enam seda meelde ei tuletanud, hõõgus erakonnas tuli vaikselt edasi. Aeg-ajalt kostis mõningatest piirkondadest summutatud hääli, kus pandi ette Savisaare väljavahetamist. Juhtimine pidi saama noorte meeste kätte, kes saaksid teiste mestis erakondadega võimupiruka ligi.

Riigikogu valimistel sai Keskerakond, vaatamata massilistele rünnakutele, parlamendis 26 mandaati. Ükski asjaosaline ei suutnud kellegi mõjuagendiks olemist, raha küsimist või saamist veenvalt tõestada. Enamik valijad jäi meiega.

21. märtsi Eesti Päevalehes kirjutas Kärt Anvelt, et ilmselt teavad vähesed, kui tohutu pingutusega on Kadri Simson fraktsiooni möödunud kevadest peale koos hoidnud. Ilmselt ei tea Anvelt seda, et samad inimesed, keda žurnalistid peavad demokraatideks ja siseopositsiooniks, valmistasid ka Keskfraktsioonis ette võimupööret, soovides fraktsiooni esimehe asendada.

Vaevalt et Simson lojaalse erakondlasena seda fakti avalikult kinnitab. Tema mahavõtmine oli plaanitud eelmiseks kolmapäevaks, kuid see jäi asjaolude muutumise tõttu ära. Hoolimata sellest hääletas Simson erakonna juhatuses fraktsiooni kooshoidmise poolt ja Kalle Laaneti väljaviskamise vastu. Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.

Siseopositsionäärid võivad olla ka kriminaalasjade algatajad

21. märtsi Eesti Päevalehes nimetab vanemtoimetaja Kärt Anvelt oma poliitilises analüüsis inimesi, keda ta peab siseopositsiooniks. Tal on suuresti õigus. Mõned neist on tuntud, teised aga poliitilisel maastikul üsna tundmatud. Kui võtta kasutusele Kalle Laaneti zooloogiline terminoloogia, on neil siiski üks asi ühine - toiduahel. Enamik nendest inimestest on Keskerakonna toiduahelas ja ainult üks neist on praegu ahelast välja visatud.

Kui keegi ei saa mu määratlusest aru, toon lihtsa näite. Kalle Laanet oli lihtne noor politseinik Saaremaalt, kes tänu Keskerakonna ühe juhtfiguuri Ain Seppiku soosingule tõusis esmalt Saaremaa prefektiks, siis Tallinna prefektiks ja hiljem siseministriks. Seda kõike tänu Keskerakonnale. Samuti tema mentor, Seppik ise, kelle karjäär edenes tänu Keskerakonnale.

Keskerakonna sisemiseks lõhestamiseks valmistati ette ka hulgaliselt kahtlasi kriminaalmenetlusi. Näiteks juba õiguskaitseorganitele fiaskoga lõppenud Mart Viisitamme kohtuprotsess või pauguga alanud, aga peagi vaikselt hääbuv Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemägi kriminaalasi. Kahtlane kohtuperspektiiv on ka Priit Toobali ja Lauri Laasi juhtumil, kus neile pannakse süüks eraviisilisele jälitustegevusele kihutamist ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamist. Kui tahate öelda, et Keskerakonna siseopositsioon võib nendest lugudest oma käed puhtaks pesta, siis olete küll naiivsed.

Ajakirjandus kasutab neid mõnuga ära

Nagu Keskerakonna aseesimees Kadri Simson „Aktuaalses Kaameras" tabavalt ütles, siis on mõistetamatu, kui mõne Riigikogu liikme suurem osa meediatabamustest tuleb laskudest omaenda erakonna pihta. Usun, et nende edevus, mistõttu nad on valmis n-ö puusalt tulistades kommentaare jagama, on ka ajakirjandusele meeltmööda, kes neid mõnuga ära kasutab.

Kärt Anvelt muretses mainitud analüüsis, et ajupotentsiaal on erakonnast välja visatud või viskamisel. Vaid ühele seltskonnale ajupotentsiaali omistamine on ehk ülekohtune, kuid küll leitakse Keskerakonna ligi 13 000 liikme hulgast uued mõttehiiglased. Anveldi rahustuseks võib öelda, et Keskerakond tuli ka viimasest pereheitmisest välja tugevamana ning sai hoopis parlamendikohti juurde. Võimalusi on tänapäeval ju palju. Lahkujad võivad minna teise parteisse, moodustada uue erakonna, liituda IRL-i „kampsunite" loodavaga või asuda tööle hoopis rahvamajandusse.

Iseküsimus, kui iseseisvad on need mehed ja naised oma tegevuses. Mina väidan, et enamik Savisaare-vastaseid aktsioone on algatatud mitmesuguste jõudude poolt väljastpoolt erakonda ja meie mehi või naisi on kasutatud pigem kui ettureid ühes tumedas mängus. See võiks olla minu järgmise jutu teema, sest rääkida on mul veel ju palju.

Üks endine kuningriiklane, kellega ma olen asju arutanud, rääkis mulle Vana-Rooma aegadest, kus opositsioon ja nende ideed kas legaliseeriti või likvideeriti. Teistele erakonnakaaslastele, kes pole veel otsustanud lahkuda või seda ei kavatsegi, soovin külma pead ja pikka närvi ning suhtuda viimase aja sündmustesse rahulikult. Sest see on suures osas kõigest meediakära.

KALLE KLANDORF

Lugu ilmus ka 23. märtsi Delfis.

[fotode allkiri]

KAS ÜHINE MEESKOND? Klandorf kirjutab, et Kalle Laanet oli lihtne noor politseinik Saaremaalt, kes tänu Ain Seppiku soosingule tõusis esmalt Saaremaa prefektiks, siis Tallinna prefektiks,  siis siseministriks - seda kõike tänu Keskerakonnale. Kärt Anvelt sai ajakirjanikuna Keskerakonna siseelust üksipulki kirjutades palju tööd.

Jaga |