Kas Läti president Karlis Ulmanis oli NKVD ohvitser?

Ralf R. Parve,      14. detsember 2005


Ajaloo müstifikatsioone

1955. aastal ilmus Stockholmis ajakirjanik Jüri Remmelga sõjaraamat "Kolm kuuske", mis kajastas Eesti leegioni loomist, väljaõpet ning võitlusi. Teda on peetud Eesti Vabariigi üheks juhtivaks ajakirjanikuks ja Teise maailmasõja ajal tegutses ta rindekirjasaatjana Saksa sõjaväes.
Alljärgnevalt avaldame memuaaridest ühe väikese katke, mis võib tekitada üsnagi suurt küsitavust ning piisavat hämmeldust.

Jüri Remmelgas kirjutab ühe Eesti sakslase L.-i tähelepanekust, kes tegutses Saksa sõjaväe ülemjuhatuses ühes eriüksuses, mille ülesanne oli kaugluure. Autor jätkab:
"Selle eriüksuse ülesande hulka kuulus ka Venemaa äsjavallutatud linnades ja keskustes NKVD poolt mahajäetud materjalide talletamine. 1941. aasta augustis Voroshilovskisse (end Lugansk – punamarssal Voroshilovi sünnilinn) sisse tungides ja NKVD majas läbiotsimist toimetades sattunud L. jälgedele, mis kinnitasid, et seal oli viibinud endine Läti Vabariigi president Karlis Ulmanis.
Toosama L. jutustas tulevasele Eesti peapiiskopile eksiilis Konrad Wehmile, et ta olnud 3. augustil 1941. a esimeste Voroshilovskisse sissetungijate hulgas ja kohalike elanike juhatusel otsinud kohe üles NKVD maja. See kandnud punaste kiire lahkumise jälgi, arhiiv ja ametkonna paberid olnud kõik korras maha jäetud.
L. leidnud kaustadest hulgaliselt surmaotsuseid ja muid pabereid, mis kandnud K. Ulmanise allkirja. Esimeste Voroshilovskisse jõudnud meeste hulgas olnud ka läti-sakslasi, kes enne sõda ümber asunud ja nende abil hakati asja selgitama. Ühest kabinetist, kust leitud hulgaliselt lätikeelseid raamatuid, mis olnud varustatud Karlis Ulmanise autograafidega, leitud ka üks ülesvõte K. Ulmanisest.
Läti-sakslased tundnud ülesvõttel kohe ära endise Läti Vabariigi presidendi, kes kandnud NKVD ohvitseri mundrit. K. Ulmanis oma püstjuuste ja tüseda koguga olnud selgesti äratuntav.
Linna vallutamise ärevuses ja püsimatuses polnud aga kellelgi aega olnud Ulmanise asjaga lähemalt tegelda. Kiiresti kantud ta asjad ja raamatud laiali. L. säästnud siiski enda jaoks mõned raamatud, nende hulgas olnud ka mingi Maksim Gorki teos lätikeelses tõlkes, peale selle veel mitu surmaotsust Karlis Ulmanise allkirjaga. Need dokumendid võtnud L. endaga kaasa järjekordsel puhkusesõidul ja jätnud need oma vanemate juurde Poosenisse.
L. lubas neist saata mulle fotokoopiad, kuid kuna meie esimene kokkusaamine jäi ka viimaseks ja sõjakeerises kaotasin ma jäljed L.-ist, siis jäid mul lubatud tõendid saamata.
Veidi aega enne sakslaste linna jõudmist püüdnud Voroshilovski lennuväljalt lahkuda mingi vanamoeline punaste reisilennuk, kuid see lastud sakslaste poolt madalast kõrgusest alla. Lennukist leitud laipade arvu järele otsustades olnud masin ülekoormatud. Laibad kantud lennukist välja ja nende juures teostatud läbiotsimine. Ühe tüseda ja suurekasvulise mehe taskust võetud ära kuldne sulepea, millel olnud hulgaliselt faksimiile sisse graveeritud."
(Jüri Remmelga joonealune märge raamatus: "1943. a kevadel, kui Berliini ilmusid ka läti kirjasaatjad, oli nende hulgas tuntud läti ajakirjanik Fritz Anderssons. Jutustasin temale ääri-veeri Voroshilovski-loost ja mainisin (Ulmanise nime nimetamata), et kellegi lennukis hukkunu juurest leitud kuldne sulepea, mis kuulunud Läti presidendile Ulmanisele ja millel olnud palju faksimiile. "Tean küll," vastas selle peale Anderssons. "Läti ajakirjanike liit kinkis president Ulmanisele tema 60. a sünnipäevaks selle sulepea. LALi juhatus laskis oma nimed graveerida sulepeale ja ka minu nimi oli seal hulgas."")
„Voroshilovski vallutamisel langenud sakslaste kätte vangi ka läti kommuniste ja komissare. Need tunnistanud ülekuulamisel, et Voroshilovski NKVD juhtivasse koosseisu kuulunud ka endine Läti vabariigi president Karlis Ulmanis. Kohalikud elanikud, keda usutleti Ulmanise ja lätlaste Voroshilovskisse saabumise aja kohta, ei teadnud midagi lähemat seletada. Teadsid ainult seda, et lätlased ilmunud kusagilt põhjast."


Lisagem siinjuures, et Läti ajaloos kinnitatakse, et Nõukogude võimu initsiatiivil küüditati Karlis Ulmanis administratiivkorras Nõukogude Liitu 22. juulil 1940. aastal. Ta viidi läbi Moskva Ordzhonikidze ringkonda Voroshilovski linna (praegu Stavropol), kus Ulmanis elas nõukogude repressiivorganite valve all alates 29. juulist. 1941. aasta 4. juulil arreteerisid Ulmanise Ordzhonikidze kohalikud julgeolekuorganid, ta vangistati ja paigutati Voroshilovski vanglasse.
1941. aasta 17. juulil mõisteti Karlis Ulmanis süüdi selle eest, et ta oli aastaid olnud Läti kodanliku partei Maarahva Ühendus liider, toetudes selle partei relvastatud jõududele ehk meie Kaitseliidu sõsarorganisatsioonile Aizsargiem. 65 aasta vanuseks saanud Läti president Karlis Ulmanis mõrvati Krasnovodski vanglas (praegune Turkmenistan) 20. septembril 1942. aastal.

Koostanud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)