Mõelgem esivanemate pärandusele – ja mitte ainult materiaalsele

Vanaema pärandus

See ülaltsiteeritud lause ongi minu vanaema pärandus. Loomulikult ei mõistnud ma poisikesena selle sisu. Sain aru küll, et midagi olulist toimus. Minu isa ja onud-tädid läksid Siberisse „õppima“, talutare viidi mööblist tühjaks, lehmad-sead laudast, ema läks raamatupidaja kohalt põllutööle jne.

 Tuli uut moodi elama hakata. Koolis koheldi mind rahvavaenlase pojana – raske oli ennast maksma panna! Jonni õnneks jätkus, ja mul õnnestuski nõukaajal kaitsta isegi majandusteaduste kandidaadi teaduskraadi. Harjusime ära!

Uus pööre

Tegelikult toimus 1990-ndatel tõesti suur pööre – nagu Mart Laar on ka kirjutanud. Ainult et nõukaaegsest riigikorrast tagasi, ja minu arvates, nagu mu vanaema omal ajal ütles, – pööras ka seekord liiga palju.

 Olin pööramise protsessis osaline nii Rahvarinnet luues kui ka talusid taastades. Põllumajandusministrina tegutsedes olin otsekui puhver valitseva äärmusliku parempoolsuse ja mõistliku suunitlusega pöörde vahel. Suutsin ära hoida mõisasüsteemi kiirendatud korras taastekke. Surve selleks oli ülisuur! Saksa soost mõisnikupojad käisid lausa nõudmas oma mõisaid-maid tagasi. Toeks neile oli ka toonane president Lennart Meri.

Ainsaks piduriks sai asjaolu, et mõisad oli Eesti Wabariik neile juba ammu kompenseerinud.

„Suure raha võim“

Arvan isegi teadvat, milles see „pööre“ Laari kontekstis seisnes. Poliitilisel vasak-parem-skaalal liikusime toona vasakult järsult paremale – sotsialismilt kapitalismile.

 Ühiskondlik omand asendus eraomandusega, kusjuures domineerivaks sai „suure raha võim“. Kapitalism (finantsoligarhia) valgus Eestisse eriti julmal moel – tööstused ja pangad ärastati, teenindusettevõtted erastati, põllumajanduslik suurtootmine lammutati, maast ja metsast tehti ostu-müügi objekt.

 Äärmuslik parempoolne ideoloogia sai ülemäärase eluõiguse. Sellele allutati sisuliselt kogu riik – sealhulgas jõustruktuurid. Kohalikest omavalitsustest tehti riigi käepikendused, ajakirjandus allutati rahavõimu abil valitsevale kildkonnale. Paistab, et rahvas jäeti sihilikult rahavõimu meelevalla alla.

Vajame uut pööret tagasi

Praegu on selgelt näha, et 1990-ndate pööre oli liiga järsk. Vaja oleks natuke tagasi pöörata! Tundub, et 2015. aasta Riigikogu valimistel tunnetasid selle vajadust praktiliselt kõik erakonnad. Ehk ainult Reformierakond arvas, et tuleb ikka „kindlalt edasi“ minna.

 Kollaboratsionistlike kalduvustega sotsid ja isamaaliitlased on samuti ehk seda mõistnud, kuid suur võimuiha ei lase neil kainet mõistust juhtida.

 Kõrvaltvaatajana arvan, et Savisaare ja Simsoni valitud erinevaid edasiminekuteid saab põhjendada kavandatavate meetmete erinevusi lahates. Tundub, et Savisaare toetajad taotlevad radikaalset pööret tagasi. Sisuliselt kattub see nende poliitiliste jõudude suunaga, mis on ette näinud Eesti riigi radikaalse reformimise vajadust, – EKRE, SDE, Vabaerakond, RÜE.

 Simsoni kildkonna idee paistab olevat minna kokkulepluse teele marukapitalistide apologeetidega (Reformierakond, väliskapitali invasioon) ja saada maksku mis maksab kohe võimu juurde. Lootuseks võimalus vähemalt midagi muuta (nt astmeline tulumaks jne).

Kõik ei ole niipalju pööranud

Lühidalt peatuks näiteks Hiina, Kuuba, Valgevene, Venemaa jt riikide arengul, mida meie parempoolsed juhtideoloogid on pidanud vaat et üdini ebademokraatlikeks paariariikideks. Aga võiksime ka nende riikide arenguid sisuliselt analüüsida.

 Kas nad ikka on paariariigid, kui nende juhtidele on toetuse andnud 80 ja enam protsenti rahvast (meil kordades vähem!)? Kas Hiina, Kuuba jt riigid, kus ainuparteina on võimul kommunistlik partei, on ikka rahva ajud täiesti ära pestud ning kas nad ikka on, heaolu ja majanduse arengut silmas pidades, ebademokraatlikud ja hukkamõistu väärivad ühiskonnad?

 Või on hoopiski oma aja ära elanud marukapitalistlikud riigid (sh Euroopa Liit, mis pürib unitaarriigi suunas?), kus, vaatamata erakondade paljususele ja ajakirjandusvabadusele, valitseb sisuliselt ikkagi meeletu ametnike ja raha võim? Väga targad mehed-naised kogu maailmast on selle üle sügavalt järele mõelnud ja leidnud, et kriitikavabalt kapitalismi (rahavõimu) ülistada oleks rahvaste vastu kuritegelik.

 Mulle tundub, et paljud ajakirjanikud ja vaatlejad ei tee vahet Sisu ja Vormi kui filosoofiliste mõistete vahel. Kritiseerides Keskerakonda, EKRE-t, RÜE-t, Vabaerakonda jmt on kogu tähelepanu pööratud ainult Vormile (umbes nii – kuidas keegi riides käib või kui hästi või halvasti keegi kolleegi/konkurenti suhtub, kes mida konkreetselt teisele halvasti/hästi ütles, milliseid sõnu kasutas jne).

 Poliitika sisulisele osale aga tähelepanu ei jagu või ei küüni arvustaja seda arutama. Markantseks näiteks on siin ETV saade „Ringvaade“, mis minu hinnangul ei saa poliitika sisule üldse pihta. Kuigi saade olevat puhtalt meelelahutuslik, tegeleb ta ometi „valede“ poliitikute peedistamisega ning on kaunis selgesti orienteeritud rahavõimu ülistamisele.

 Tundub, et suurele osale meie juhtpoliitikutest on suureks probleemiks maailmas toimuva sisuline mõistmine. Olles nagu silmaklappidega hipodroomihobused, lauldakse kiidulaulu äärmuslikule, sisult pseudodemokraatlikule rahavõimule, mille juured asuvad nn kapitalistlikus Läänes. Seevastu teiste riikide poliitika, mis ei ole suunatud suure raha võimule, kas vaikitakse maha või seda kritiseeritakse ja halvustatakse räigelt.

Vabade kodanikena peaks meil olema siiski õigus kujunenud olukorda karistamatult kirjeldada ning ka kritiseerida, kartmata mingeid jõustruktuuride sanktsioone. Kahjuks see rahavõimu tingimustes alati nii ei ole.

Autor JAAN LEETSAR on Eesti Maa-Keskerakonna asutajaliige, Riigikogu VII koosseisu liige, põllumajandusminister 1992–1994, majandusteaduste doktor

[fotoallkiri]    KAEV KULUNUD KÜLAS: Eestimaa külad kipuvad tühjenema. Lisaks tulede kustumisele jäävad tühjaks ka kaevud. Ometi annab puuriit seal taga lootust, et keegi veel vajab nii sooja kui ka vett.

Jaga |