Vabakslastud üürid tõusid lakke

URMI REINDE,      01. juuni 2005


Eelmisel suvel presidendilossi ees kulmineerunud piketid üüripiirmäärade vabakslaskmise vastu ei suutnud üüride järsku tõusu pidurdada. Talvel võttis Riigikogu eelmise võimukoalitsiooni eestvedamisel vastu üüripiirmäärade vabastamise seaduse. Nüüd kevadeks on omanikud tagastatud majadesse alles jäänud sundüürnikele juba mitu kõrge üürihinnaga arvet saatnud.

Olukorda tagastatud majades pärast üüride vabakslaskmist kirjeldab Kesknädala palvel jurist, kelle igapäevane töö on lahendada üürnike ja omanike üüri- jm vaidlusi. Tema sõnul on sundüürnikke oma muredega kordi rohkem kui omanikke.
Kuna see jurist inimesena leiab, et sundüürnikele on riik liiga teinud juba neid erastamisvõimalusest ilma jättes, ja nüüd vabale turule omanike piiramatu ahnuse kätte andes, siis ei saa see ülikoolis õigust õppinud inimene kahjuks esineda oma nime all, mistõttu palume lugejatelt vabandust ja palume leppida ajakirjaniku ülestähendustega. Arusaadavalt peab meie vestluspartner nõustama nii omanikke kui üürnikke, mistõttu ei saa ta avalikult üht poolt valida.

Veebruaris-märtsis muutusid kaebused massiliseks

Vahetult pärast üüripiirmäärade seaduse jõustumist oli mõnda aega vaikne. Massiliselt hakkas sundüürnike kaebusi laekuma alates veebruarist, eriti aga märtsist.
Kesknädala allikas väidab, et vahepealne aeg seaduse jõustumisest kõrgenenud üürinõuete esitamiseni kulus omanikel seaduse võimaluste üksiti tundmaõppimiseks. Ja õpitud on hästi.
Nimelt on seaduses kirjas, et omanik saab tagastatud majas elava kehtiva üürilepinguga üürilise üüri tõsta vaid teatud tingimustel, ja need tingimused on seadusandluses loetletud. Nüüd esitavadki omanikud täpselt, peaaegu sõna-sõnalt seadusest mahakirjutatud põhjendusi, miks nad peavad üüri küsima 50 või 80 krooni ruutmeetrilt. Kusjuures need põhjendused on koostatud väga vettpidavalt ja ilmselgelt on näha, et omanikud on käinud juristidega konsulteerimas, et mitte öelda palganud endale juriidilise abi üüride tõstmiseks.
Üüri tõusu võiks mõista, kui omanikud majades midagigi oleksid teinud, parendanud või investeerinud, kurtis üks tagastatud majas elav kodanik. Sama kinnitas ka Kesknädalat teavitanud jurist – valdavalt räägivad kõik hädas üürnikud, et omanikud pole aastate jooksul maja kallal kuigi palju toimetanud. Kui ikka haisev kemps koridoris ja korstnad ei tõmba, kelder uputab ja torud lekivad, siis ei tahaks maksta ühetoalise 30-ruutmeetrise korterinatukese eest ainuüksi üüri 2400 krooni. Peale selle tuleb kodanikul ju maksta veel elekter, vesi, telefon, maamaks, kindlustus. Ja talvepuud.
Aga just sellist summat nõuab omanik 80aastaselt memmelt, kes on eluaeg Kadriorus elanud. Lahendusena näeme meie, nooremad inimesed, memme paigutamist muule, olgu munitsipaal- või sotsiaalpinnale. Aga elu on näidanud, et nii vana inimese sundkolimine on võrreldav tapmisega. Ei juurdu uues mullas ju ka vana puu.
Kusjuures selle memme pension ei küünigi 2400 kroonini. Omanik aga soovitas talle: "Mine Nuustakule!"

Kallis kesklinn, odavad üürnikud

Enamasti on tegemist pindadega, mis asuvad kinnisvaraliselt kallis kesklinnas, kuid räämas mugavusteta puumajades. Seadus ise annab juba vastuolulisuse tõlgenduse: ühelt poolt peab eluruumi mugavusaste vastama nõutud kõrgele üürile; teisalt peab eluruumi asukoht vastama turuväärtusele.
Tallinnas Kadriorus ja näiteks Süda tänava piirkonnas vastab maja asukoht kindlasti kõrgele turuväärtusele, kuid kui korter on kohutavas seisus, siis ei saa selle eest kuidagi küsida mugavustega korteris makstavat üüri. Paraku just sellised need tagastatud majad enamasti ongi.

Üürivaidluskomisjonist vähe kasu

Jurist saab hädalised saata üürivaidluskomisjoni, kuid üürnikele on sealt vähe abi loota. Enamasti teeb komisjon omanikke toetavad otsused, kuna omanike poolt on ka seadus. Sagedane on, et üürniku kaebuse põhjal vastab komisjon, et õigus on üüritõstjatel. Kuigi komisjoni liikmed kinnitavad, et nad mõistavad üürnikke, ei saa nad neid aidata. Sest otsus on mitte üürnike-vastane, nagu võib tunduda, vaid seadusekeskne.
Pealegi menetleb komisjon kaebust paar kuud. Selle ajaga koguneb üürnikule juba võlg, mis omakorda lubab omanikul algatada väljatõstmist.

Omanike uued nipid

Lisaks on omanikud omandanud lisanipid, mis muudavad olematuks viieaastase tähtajaga üürilepingud. Omanik ütleb näiteks, et ta tahab maja või korterit remontida ja soovib üürniku ajutiselt teisele pinnale panna. Selleks on tal seaduslik õigus. Omanik teeb uue lepingu, kus viitab, et üürnik läks teisele pinnale seoses näiteks torustiku vahetusega ja üürnik kirjutab sinna alla. Ja endine üürileping, mida riik on korduvalt pikendanud ja mis kehtib ka praegu, lõpeb. Tagastatud maja elanik kaotab sellega sundüürniku staatuse.

Jurist soovitab
Millised on sundüürniku veel vähesed säilinud võimalused?
* Jätkata pikka riigi garantiiga lepingut, mis tähendab, et mitte ühelegi uuele paberile ei tohi alla kirjutada. Või vähemalt konsulteerida enne mõne seadust hästi tundva inimesega.
* Odav laen (KredEx), millega osta uus korter.
* Minna linnaosavalitsusse küsima munitsipaaleluruumi, jälgida pingsalt oma nime liikumist selles järjekorras, kirjutada pidevalt avaldusi pakutavatele pindadele.
* Käia Tallinna linnavalitsuses avatud tarbijakaitse punktis nõu küsimas.

Kurb juhus oli sundüürnikust naisel kahe lapsega, kes pärast suure arvega üürikviitungi saamist ei teatanud nõutud aja jooksul omanikule, et ta on ajutiselt maksevõimetu. Tekkis võlg ja kohus tegi väljatõstmist lubava otsuse. Kusjuures omaniku lapsed käisid selle naise lapsi korduvalt psühhoterroriseerimas, et "tõstame teid koos voodiga välja!" jmt.
Jurist soovitab siiski omavahelist tüli kõigi vahenditega vältida, sest see muudab riigi tekitatud olukorra veel talumatumaks. Elu aga näitab, et omanikud-üürnikud on suuresti vaenujalal ja nende suhted on pehmelt öeldes paigast ära.
Omanikemeelsed ja kinnisvarahuvilised poliitikud (Sester ja Palts Res Publicast, aga ka tuntud ideoloogid Reformierakonnast nagu näiteks üüride vabastamist vedanud majandusminister Atonen) kinnitavad nagu ühest suust, et seadus kaitseb üürnikke.
Jah, seadusandlusest võib leida koguni mitu punkti, kus justkui omanikul on raske üüri põhjendamatult tõsta. Kuid seadus kehtib ainult teoorias. Praktikas on olukord teine, ja lõppkokkuvõttes saavad kõik omanikud oma tahtmise.
Üürnikele jääb vaid kohtuvõimalus, aga protsess on pikk, raha ja aega nõudev, ning tulemus samuti ebakindel. Pealegi tuleb kogu aeg jälgida, et ei koguneks suur võlasumma. Aga üüri vabastamise põhieesmärk oligi ju mitte maja korda tegemine, vaid üürniku maksujõuetuks muutmine.
Samuti ei suuda jurist aru saada, miks omanikud on oma äriidee üles ehitanud sellele, et üürnike rahade eest endale maja korrastada. Normaalses majanduses käib ikka vastupidi – omanik ehitab-ostab maja, ja alles siis üürib välja. Kokkuleppel üürnikega, kus mõlemat poolt kaitseb seadus võrdselt. Eestis see nii ei ole, millest tulenebki kogu üürisuhete ebardlikkus.

Valesti tehtud

Miks riik on omanikud täiesti vabastanud igasugusest vastutusest? Miks lahendab kohalik omavalitsus üürisuhteid maksumaksja raha eest ehitatavate munitsipaalpindadega? Tugeva keskklassiga riikides toetuvad riigistruktuurid eelkõige omanikele ja nende maksutuludele. Meil aga pole harvad juhused, kus mitut üürimaja omav n-ö omanik tuleb linnavalitsusse ja nõuab tasuta õigusabi, tuues oma ainsa tuluallikana välja vaid riigipensioni.
Kuigi kinnisvarafirmad võivad rõõmustada, et üüriga saab inimestest lahti ja korterid vabanevad turutehinguteks, on Kesknädala allika igapäevase tööpraktika põhjal siiski kindel, et üür on ennatlikult vabaks lastud. Enne tulnuks siiski inimeste olukord lahendada. Üüri piirmäär pidanuks jääma, on jurist kindel. See oleks kõiki jõude suunanud lahenduste otsimisele, mitte jõuvõtete kasutamisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)