Keskerakonna vastu minekul vahendeid ei valita

Asjaolu, et reeglite muutmine oli täiesti ebaeetiline ja ebaõiglane eelkõige Ferrari meeskonna suhtes, Vormel-1 bosse ei huvitanud – ühe meeskonna tugev juhtpositsioon viis vältimatult intriigi, ja selle läbi ka poolehoidjate huvilanguseni, mis omakorda tähendas rahavoogude vähendamist. Seega tuli kohe midagi otsustavat ette võtta, et mitte jääda raha kaotama. Ning FIA hakkaski Itaalia meeskonda varjamatult diskrimineerima, mõeldes välja uusi reegleid ja uusi piiranguid.

Miks ma seda meelde tuletan? Lihtsalt vaadateski, kuidas Reformierakond & liitlased (IRL ja sotsiaaldemokraadid) üritavad viimastel aastatel teha kõike, et lõpetada Keskerakonna domineerimine Tallinnas, tekib mu peas tugev paralleel ammuse looga autospordimaailmast. Saades aru, et legaalsete liigutustega ei suuda nad midagi ära teha, asusid parempoolsed ja neid kohati selles avantüüris toetavad sotsid kehtivaid seadusi muutma, katsudes teha Keskerakonna elu keeruliseks ja suurendada oma võimalusi kohalikel valimistel.

 E-vali mind!

Ühe pika sammu omakasu suurendamiseks – e-valimised – tegid valitsev Reformierakond ja teda toetanud SDE, Isamaaliit ja Res Publica kümme aastat tagasi. Nad lootsid, et e-valimistega õnnestub vähendada Keskerakonna poolt hääletajaid ja tõsta oma valimistoetust noorema põlvkonna nende esindajate arvel, kes valimispäeval ei viitsi kodust välja tulla omavalitsuse või riigi poliitilise tuleviku üle otsustamiseks.

Arvestus oli lihtne: kuna Keskerakonna poolt hääletavad eelkõige vanemad inimesed, kes ei ole kõige suuremad arvutikasutajad ning kelle jaoks e-hääletamissüsteem on liiga keeruline (värske uuring näitab, et Eesti 55+ elanikkonnas on regulaarseid internetikasutajad vaid 35%, mitte kunagi pole selles vanusegrupis arvutit kasutanud 45%), suurendab selline uuendus nende inimeste arvu, kes saavad arvutiga hakkama, aga tavaliselt ei pruugi valimistel käia. Tee nende elu mugavaks ja anna võimalus hääletada kodust lahkumata – ja sinu häältesaak ongi kohe natuke parem! Alustati meenutatavasti just kohalikest valimistest aastal 2005.

Tollane president Arnold Rüütel jättis seaduse kaks korda välja kuulutamata, kuid algatajatel õnnestus see Riigikohtu abiga läbi suruda.

Praeguseks on olukord muutunud juba natuke naeruväärseks: terve rida erinevaid organisatsioone, eelkõige välismaalt, on osutanud e-valimiste ebaturvalisusele ja läbipaistmatusele. Ka on nüüdseks kõik riigid, mis esialgu olid „progressiivsest ja moodsast“ hääletamisviisist huvitatud, loobunud ideest kehtestada see omal territooriumil, kuna ei suudeta tagada piisavat turvalisust. Viimasena ütles e-mõttest ära Saksamaa, kus saadi aru, et nii oluliste asjadega nagu üleriigilised valimised ei mängita.

Eestis ei huvita see valitsuse tasandil kedagi. Reformierakonna tugeval toel e-hääletamine jätkub nii parlamendi- kui ka kohalikel valimistel.

 Kohalikud valimised soolise võrdõiguslikkuse osana

Aastal 2009 läks asi veelgi piinlikumaks – IRL-i ja Reformierakonna eestvedamisel prooviti enne kohalike valimisi läbi suruda eelnõu, millega taheti keelata Tallinna õigus teha haldusmuudatusi. Kuna asjaga läks kiireks ja enam ei jõutud uut seaduseelnõu algatada, pandi vastavad punktid esimesse ettejuhtunud eelnõusse – soolise võrdõiguslikkuse seadusse. Mis siis, et olukord muutus täiesti absurdseks ja naeruväärseks; sellele viitas toona ka president Ilves. Vahendeid enam ju ei valita.

Sellega asi ei piirdunud. Parempoolsetel õnnestus siiski valimisseadust muuta – lootuses, et uus süsteem annab neile Tallinna linnavolikogus rohkem kohti ja Keskerakonnalt, vastupidi, võtab kohti ära. Selle nimel, nagu muuseas, suurendati linnavolikogu liikmete arv 63-lt 79-ni. Lootus kustus kohe valimistulemuste väljakuulutamise järel: Keskerakond sai ikka rohkem hääli, kui kõik teised jõud ühtekokku. Seega ei toonud järjekordne seadusemuudatus parempoolsetele oodatud tulemust.

 Alaealised valima!

Viimane Reformierakonna ja SDE samm oli samuti suunatud oma valijate arvu suurendamiseks.

Riigis valitsev koalitsioon võttis Riigikogus vastu seadusemuudatuse, mis annab 16- ja 17-aastastele noortele alates 2017. aastast täieliku valimisõiguse. Rõhutada tuleb, et alustati jällegi kohalikest valimistest.

Loogika pole siinjuures muutunud: proovitakse suurendada just seda valijagruppi, kus kõige populaarsemaks poliitiliseks jõuks on uuringute andmetel Reformierakond. Keskerakond pole siiamaani olnud selle vanusegrupi valijate seas mitte just kõige toetatavam jõud, seega teoorias saab jällegi niiviisi suurendada oma toetajate arvu kui ka vähendada Keskerakonna toetajaskonda.

Et nii noored inimesed (sõna 'lapsed' sobib vist rohkemgi?) saaksid ikka hästi aru, mis see „õige“ erakond on, mille poolt nad valimistel hääletama peavad, alustasid reformierakondlased aktiivset ja ühtaegu diskreetset värbamistööd „apoliitilise“ noorteorganisatsiooni kujul, kuhu värvatud lastele antakse hiljem kahtlemata „poliitilise kirjaoskuse“ õpetust, et nad 2017. aasta valimistel toetaksid „õigeid“ poliitikuid.

Erinevad arvamusliidrid, poliitikud ja eksperdid on seda sammu teravalt kritiseerinud, viidates sellele, et maailmas on vähe riike, kus selline praktika on kehtestatud. 16–17-aastased ei tohi Eestis veel suurt midagi teha, kuna seaduse järgi on nad alaealised. Nad ei saa taotleda täisväärtuslikku autojuhiluba, osta tubaka- ja alkoholikaupu, astuda erakonda, abielluda jne. Needsamad lapsed saavad nüüd aga otsustada kohaliku omavalitsuse saatust. See on väga vaieldav koalitsiooni otsus, mille tegelik põhjus ei ole mitte mingi „demokraatia suurendamine“ või „suurem noorte kaasamine“, vaid järjekordne banaalne katse poliitilistele konkurentidele ära teha ja oma valimistulemust iga hinna eest parandada.

 Haldusreform – jälle?

Õhus on veel üks võimalik uuendus, mis võib kaasa tuua ka Tallinnat puudutavaid muudatusi valimisseaduses. Nimelt asus praegune valitsusliit ette valmistama kauaoodatud haldusreformi. Siin-seal räägitakse, et Reformierakond oma liitlastega sellist võimalust kasutamata ei jäta ning et koos üleriigilise reformiga üritatakse sisse viia sellised muudatused, mis jällegi võiksid parandada nende poliitiliste jõudude valimistulemust eelkõige Tallinnas.

Näiteks üritatakse muuta olemasolevaid valimisringkondi või kehtivat mandaatide jaotust. Ikka eesmärgiga lõpetada Keskerakonna domineerimine pealinnas. Me muidugi loodame ja eeldame, et Keskerakonna esindajad selle teemaga tegelevad, hoides kätt pulsil ja andes üldsusele kohe teada, mida täpselt ette võtta tahetakse.

 Ühesõnaga, kui ausalt hakkama ei saa, mine kehtivate reeglite kallale! Ja mis vahet seal on, kui asi näeb vähemasti välja õiglane ja eetiline…

Nagu alguses mainitud Vormel-1 maailmas: peaasi, et raha tuleks… Aga nagu tookord Ferrari, peab täna ka Keskerakond nendele alatutele võtetele vaatamata edasi ajama oma rida ja kaitsma nii oma valijate kui ka kõikide tallinlaste huve. Kui vastastel ei ole kümne aasta jooksul midagi välja tulnud, on alust arvata, et ei tule välja edaspidigi. Selleks aga on eelkõige vaja kõvasti tööd teha – enne valimisi ja eriti valimiste vahelisel ajal.

[esiletõste] Ühesõnaga, kui ausalt hakkama ei saa, mine kehtivate reeglite kallale!

[fotoallkiri] HALDUSREFORM võib Vadim Belobrovtsevi sõnul muuta ka praegusi valimisringkondi või kehtivat mandaatide jaotust Tallinnas – ikka eesmärgiga lõpetada Keskerakonna domineerimine pealinnas. Kuid keskerakondlased ise tegelevad teemaga ju samuti ning hoiavad kätt pulsil.

 VADIM BELOBROVTSEV, Kristiine linnaosa vanem

Kesknädal pöördus täiendava küsimusega Kristiine linnaosa vanema VADIM BELOBROVTSEVI poole – mis siis ikkagi juhtus Kristiine halduskogus?

Et paremini aru saada, mis ikkagi toimus Kristiine halduskogus 15. märtsil, tuleb vaadata lähiminevikku. 2013. aasta kohalike valimiste järel sõlmisid Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad n-ö „aumeeste kokkuleppe“, mille järgi toetati üksteist seal, kus toetust vaja oli –Kristiine, Kesklinna ja Pirita halduskogudes ning Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni esimehe valimistel.

 Kokkulepe pidas üle kahe aasta. Järsku otsustasid sotsid sellest ette hoiatamata taganeda ja Keskerakonda rünnata ainsas kohas, kus neil see võimalus oli – Kristiine halduskogus, kus 17 kohast kuulub Keskerakonnale 7, sotsidele 5 ja IRL-ile samuti 5 kohta. Sotsid leppisid IRL-iga kokku, ning järjekordselt tegid kõigile selgeks, et koostööd Keskerakonnaga nad teha ei kavatse ja et kui valimistel hääletad SDE poolt, aitad võimule parempoolsed erakonnad.

 Kasutades oma häälteenamust, esitasid Tallinna opositsioonijõud umbusalduse Kristiine halduskogu esimehele Vladimir Velmanile ja etteotsa valiti sots Maris Sild. Aga nagu ikka juhtub, üleliigne agarus ja kiirustamine viisid piinliku olukorrani: sotsid ja nende uued liitlased IRL-ist ei suvatsenud isegi läbi lugeda Tallinna põhimääruse paragrahvi, millest selgub, et nende tegevus halduskogu istungil ja selle tulemus on õigustühised, kuna ei ole lubatud esitada umbusaldust halduskogu esimehele ja seda hääletusele panna ühel ja samal istungil. Seega on opositsiooni plaan luhta läinud.

 Tundub, et kõige rohkem oli kokkuleppe murdmist vaja SDE Tallinna piirkonna juhile, endisele keskerakondlasele Rainer Vakrale. Tema tegevus selles ametis viimase kahe aasta jooksul ebaõnnestus, ning tal on meeleheitlikult vaja kuidagigi ennast näidata ja mingisugust aktiivset tegevust imiteerida. Midagi paremat, kui murda üle kahe aasta edukalt kestnud kokkulepet, Vakra välja mõelda ei suutnud. Kurb, aga tõsi.

 Meie jaoks on see olukord aga hea õppetund. Järgmine kord tuleb tõsiselt mõelda, kas ikka tasub Tallinna sotsidega mingitki koostööd teha. Peab alati valmis olema selleks, et tänased partnerid homme reedavad sind lihtsalt sellepärast, et nende reiting muutub aina väiksemaks (vt Emori viimase uuringu tulemusi) ja nad ei näe muud teed „pildile saamiseks“.

Jaga |