Varade tagastamisel ei arvestatud majanduse ega teadusega

URMI REINDE,      23. november 2005


Sundüürnikud nõuavad neile tekitatud otsese majandusliku kahju heastamist. Teiseks tahavad sundüürnikud, et kõik üürnikuaastad lisataks nende pensioniaastate arvestusse kolmekordsena võrdväärselt võõrvõimude poolt represseeritutega.

Tallinna Tehnikakõrgkooli logistika õppetooli juhataja, professor Vello Rekkaro on esindanud sundüürnikke linnavalitsuse juures tegutsevas õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjonis üle viie aasta. Kesknädal küsis temalt, mida uut on omandireformi elluviimise okkalisel teel. Valimiste ajal kuuldus siin-seal poliitikute suust, et kohe-kohe on reform lõppenud.

Miks Teie, Vello Rekkaro, korralik inimene haridus- ja teadusmaailmast, hakkasite tegelema nii tänamatu asjaga kui omandireform?
Tavaliselt hakatakse mingi valdkonnaga tegelema vajadusest või huvist. Elamumajanduse problemaatikaga puutusin esmakordselt teaduslikul tasandil kokku 1980. aastatel toonase TPI linnauurimise laboris. Linnavalitsuse teaduslembese juhtkonna tellimusel uurisid teadurid siis igakülgselt linna sotsiaalset arengut, sh elamistingimusi.
Ilmselt pakkus nende küsimuste teaduslik käsitlus huvi, sest aastatel 1988–1989 rahastas elamumajanduse-alaseid uuringuid juba elamu- ja kommunaalmajanduse ministeerium. Mina olin isemajandava elamumajanduse teema teaduslik juhendaja. Loogilise järjena tehtule tegutsesin hiljem Eesti Statistikaameti elamu- ja kommunaalmajanduse riikliku statistika ümberkorraldamise töögrupi juhina.
Ilmselt oli seda veel vähe. Omandireform andis veel ühe impulsi. Nimelt kehutati pöördelistel 1940. aasta juunipäevadel Nõmmel meie kodumajas (kuhu meie pere oli 1970. aastatel omale kodu rajanud) elanud üüriliste järeltulijad vormistama elamut endale ja nõudma selle nn tagastamist neile! Algas sundüürniku elu ja võitlus kuritegeliku võimu vastu.

Kuidas see võitlus kulges?
Olin ju tööl isemajandava elamumajanduse teemaga kokku puutunud. Kui meie kolmekorterilises elamus moodustati üks esimesi üürnike ühinguid linnas, olin pikka aega selle juhatuse esimees.
Reformi edenedes, kui sundüürnike koguarv Eestis lähenes juba ligi 100 000, tekkisid sellele ülekohtule ja ebaõiglusele kodanikualgatusliku vastupanu liikumised – üürnike ühendused Pärnus, Tallinnas, Tartus jm. Sündis ka nende huve pealinnas esindav katusorganisatsioon Eesti Üürnike Ühenduste Liit, mille juhatuses olin samuti mitu aastat tegev.
Vastus sai pikk, kuid see-eest vast põhjalik. Ja aitab ehk kogu probleemi tajumist paremini mõista.

Millega ÕVVTK komisjon oma istungeil õieti tegeleb?
Komisjoni istungid toimuvad regulaarselt. Seal vaadatakse läbi linnaametnike ette valmistatud materjalid omandireformi objektide ja subjektide osas. Komisjon juhindub oma tegevuses riigi ja Tallinna õigusaktidest ning kohtulahenditest.
Minu arust on oluline esile tuua, et see komisjon vaeb ühelt poolt praeguste taotlejate kui õigustatud subjektide seaduspärasust; ja teisalt toonase vara kunagisele õiguslikule omanikule kuulumise tõestatust.
Komisjon ei otsusta tänase vara üleandmist uuele omanikule, need otsused on teinud ametnikud, kes kirjutavad alla vara üleandmise korraldustele. Sellise tegevuse õiguspärasusele on õiguslik hinnang antud juba advokaadibüroo HETA „Arvamuses Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise taotluste lahendamisest" 09.04.1998. a Tallinna linnavalitsusele, kus osundatakse ka Riigikohtu 01.11.1996. a seadusjuhistavale seisukohale (haldusasi nr. 3-3-1-34-96): „ÕVVTK komisjoni otsus ei riku ega saagi rikkuda üürniku õigust eluruumide erastamisel. Võib aga rikkuda linnavalitsuse korraldus, millega otsustatakse tagastada vara."

Millel põhineb Teie majandusteoreetiline väide, et varade tagastamisel ei anta tagasi endist vara?
Kõige lühim vastus oleks: loomulikult mitte, vähemalt mitte kaasaegse terve mõistuse põhjal!
Kuid laiemas plaanis on see küsimus, mis eeldab mitte pelgalt õiguslikku, vaid suisa õigusteaduslikku käsitlemist. Viimane omakorda tugineb majandusteaduslikule alusele. Sest just majandusteadus uurib ainelise rikkuse olemust, sh selle päritolu, loomise ja rohkendamise ning kidumise protsesse majanduselus. Mitte õigusteadus! Õigusteadlase hinnang Eesti ametnikkonna tegevusele omandireformi teostamisel on kättesaadav raamatus „Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas", mille on kirjutanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna endine prodekaan Peeter Kask. Mingi mulje saab ka Mihkel Kärmase loo põhjal Eesti Ekspressis 22. juulil 2004. aastal.

Teie ise olete ju ka omandireformi nn tagastamise osa kui majanduslikus mõttes nonsensi teemadel sõna võtnud?
Jah, kes tunneb ainelise rikkuse, s.o asjade olemuse vastu sügavamat huvi, võiks vaadata minu sellekohaseid trükiseid.
(16.05.1996 Postimees „Õiguslikust nihilismist õigusliku vägivallani"; 1998 Tartu-Värska teadus- ja koolituskonverentsi ettekannete-artiklite kogumik „Eesti ühiskond ja omandireformipoliitika"; Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised nr 3 aastal 2003 „Majanduspoliitika rakenduslikke probleeme Eesti omandireformis"; Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised nr 6 aastal 2005 „Teaduse rakenduslikke probleeme")

Kas Te julgete shokeerida avalikkust väitega, et omandireformi tagastamist puudutavas osas pole terve mõistuse seisukohti arvestatud?
Kui sundüürnike hulk lähenes 100 000le, eks siis oli surve valitsusele ja Riigikogule päris tugev. Koonderakondliku valitsuse majandusminister Jaak Leimann esines elamuseaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul Riigikogu istungil 17.09.1997. a ja vastas Anti Liivi küsimusele Eesti riigi poolt otseselt põhjustatud kahjust üürnikele ja selle korvamise võimalikkusest. Leimann määratles toona, et „tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada ja sel juhul oleks 10 miljardit see summa, millest nad nagu ilma jäid".
Kui sundüürnikud kandsid otsest kahju, siis teised, õigusjärglased-tehisomanikud said vastava kingituse, ja seda juba kümneid kordi suuremas turuväärtuses!
Siit ka selle saajate huvigrupi surve võimudele, mille tagajärjel formaaljuriidilise lahendina sündis koduõiguse diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumise tunnistamine Riigikogu poolt 13. märtsil 1996. a reservatsioonide tegemisega Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel.
Arvo Kuddo oma artiklis „Omandireformi okkaline rada" Ebba Räätsa koostatud kogumikus „Eesti 2000" nendib, et Eestis tõsteti omandireform inimõigustest kõrgemale. Lahendusteena pakub Kuddo, et lisaks seadusandluse täiustamisele tuleb riigil eraldada ka märkimisväärselt ressursse kaasnenud vastuolude kõrvaldamiseks.

Täna kiidavad kõik Eesti edu ning näivad olevat unustanud sundüürnike paljumiljardilise materiaalse ja korvamatu moraalse kahju. Mida saab veel teha?
Aeg kulgeb vaid ühes suunas. Aineliste varade osas pole tagasikäigud õigusriigis üldjuhul kohased. Asjaõiguse seadused sellest ka lähtuvad.
Kuid me ei saa leppida sellega, et inimõigused ja Eesti Vabariigi põhiseaduse sätted on meie võimudele pelgalt rituaalsed aktid. Kui me soovime saada sarnaseks Euroopa heaoluriikidega, siis tuleb alustada õigusvastase omandireformi tagajärgede heastamisega.
Sundüürnike ühenduste politiseerumisel aastakümme tagasi tekkinud rahvaliikumise ja hilisema erakonna Õiguslik Tasakaal (ühines Keskerakonnaga 1999. a) algatajad on oma hiljutisel ajurünnakul talletanud vajalikud sammud. Esmalt tuleb riigilt nõuda tekitatud otsese majandusliku kahju heastamist; teiseks – moraalse trauma korvamiseks tuleb kõik need sunniviisiliselt eraomaniku meelevalda asetatud kodanike üürnikuaastad lisada nende kodanike pensioniaastate arvestusse kolmekordsena, võrdväärselt võõrvõimude poolt represseeritutega.
Tähtis on alustada ja taotleda selleks vajadusel abi väljastpoolt Eestit. Õiglane Vana Euroopa mõistaks meid.

Kui me soovime saada sarnaseks Euroopa heaoluriikidega, tuleb alustada õigusvastase omandireformi tagajärgede heastamisega.

Küsis

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)