Jõudu pädevale sotsiaalministrile!

RIINA VÄLBE,      13. veebruar 2002


Uus valitsuskoalitsioon teeb õigesti, et vaatab üle osa Riigikogus pooleliolevatest seaduseelnõudest, mille koostajaks on olnud eelmine valitsus. Liiga paljudel viimastel aastatel koostatud eelnõudest puudu rakenduslik pool, ei ole suudetud jälgida eelnõude ja kehtivate seaduste omavahelist kooskõlastatust ega mõju üksteisele.

Eriti palju lahtisi otsi on töösuhete valdkonnas. Üks näide: hiljuti teatas Tööhõiveameti peadirektor, et kui tööandjad ei teata vabadest töökohtadest tööhõiveametitele, ei ole võimalik tööpakkumisi vahendada. Tööturuteenuse seadus jõustus 1. oktoobril 2000. Järelikult jäi lõpuni mõtlemata, missugune motiiv paneb tööandjat seda tegema. Või peaks teda hoopis karistama? Seetõttu pole võimalik ka vajadustejärgset ümberõpet korraldada. Poolikutest ideedest kogu segadus algabki.

Eraettevõtte kollektiivleping pole avalik

Lisaks seadustele osutuvad tühjadeks paberiteks ekssotsiaalministri määrused. Siitki üks näide: sotsiaalminister andis 2001. aasta 2. jaanuaril välja määruse Kollektiivlepingute andmekogude asutamise ja pidamise kord, mille alusel pidi 1. aprilliks 2001 tööandja korraldama kehtivate kollektiivlepingute registreerimise andmekogus. Uue kollektiivlepingu koopia esitab töötajate osapoole esindaja 15 päeva jooksul. Toiduainetetööstuses on sõlmitud hulk häid kollektiivlepinguid, kuid andmekogus neid pole, sest leping on kahe poole kokkulepe ja kui pooled ei soovi seda avalikustada, siis see on nende õigus. Tuleb märkida, et toiduainetetööstus on tervenisti eraomandis. Tõenäoliselt on see määrus suunatud neile, kelle üheks kollektiivlepingu pooleks on riigiasutus. Seega on määrus küündimatu.
Seadusi, mis pole üheselt tõlgendatavad, iseloomustab elukaugus. Viimase aja kuum näide on külavaheteede lumest lahtilükkamine. Erinevaid tõlgendusi on esile kutsunud juba ka töötuskindlustuse seadus, mis hakkas kehtima k.a 1. jaanuarist.
Näide: 21. jaanuari EPLis esitatakse sotsiaalministeeriumi nõunikule küsimus - kas töötaval pensionäril, kelle palgalt arvestatakse maha töötuskindlustusmaks 1%, on töötuks jäämise korral õigus töötuskindlustusseaduses ettenähtud hüvitistele, kuna pensionäre ei võeta töötuna arvele. Nõuniku vastus: /…/ pensionäril ei teki õigust igakuiselt makstavale riiklikule abirahale ega töötuskindlustushüvisele /.../ küll aga saab töötav vanaduspensionär töötukassast hüvitisi, mida makstakse töölepingute kollektiivse ülesütlemise või tööandja maksejõuetuse korral.

Nagu arvata oligi - fondid juba segi

Kuid töötuskindlustuse seaduse § 33 alusel koosneb töötukassa eelarve töötuskindlustushüvise sihtfondi eelarvest (nn töötajate ühiskassa, kuhu läheb 1% iga töötava inimese töötasult) ja töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfondi eelarvest (mis moodustub tööandja 0,5% maksust töötajate töötasudelt ja on tööandjate ühiskassa). Nii seadus kui ka kõigil seminaridel kuuldud selgitused käsitlevad neid rahakotte eraldi.
Nii et pensionärid maksavad raha töötajate poolele, aga hüvitise saaks nagu teisalt. Kui saavad! Seega hakkab juba algusest peale saama tõeks kardetu - sihtfondid küll moodustatakse, kuid raha seguneb pärast ikkagi kokku ja ongi leidnud tõestust, et töötajate 1% ja tööandjate 0,5 % on ebavõrdne jaotus.
Tööturu riskide jagamisest on riik end vähemalt praeguseks taandanud. Moodustatud on avalik-õiguslik Eesti Töötukassa, mille maine kujunemine algab selle nõukogust ja nõukogu juhist. Töötukassasse kogutakse raha käesoleva aasta jooksul, väljamaksed algavad 2003. aastal, kuid hüvitise saamise tingimused pole sugugi töötukesksed. Miks ei võiks saada hüvitist omal soovil lahkunu, kui ta on töötukassase raha maksnud? Töötuna arvele ta ju võetakse.
Siiri Oviirile soovin jõudu ja mehisust tekkinud segaduses sellise süsteemi loomiseks, milles kesksele kohale asetuks ükskord ometi INIMENE, olenemata, kas ta on äsja kutsekooli lõpetanu, pensionär, patsient, nestor või töötu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)