Sahinad ajaloo koridoris

REIN KORDES,      07. november 2001


Tõeline "lindiskandaal" võinuks käivituda pärast 1934.aasta riigipööret, mil Sõjavägede Staabi luureosakonna D-jaoskonna ülem kapten Kalmus leidis Toompea lossi Valgesse saali sokutatud elektroonilised "nööbid". 1995. aasta nn "lindiskandaal" oli pigem võimuhoobade juurde trüginud karjeristide klounaad.

Pätsi-Laidoneri-Eenpalu heaoluriigi aastail töötasin ma tolleaegse poliitilise politsei nomenklatuuris meie tippjuhtide käsundusametnikuna, mistõttu olin informeeritud enam-vähem paljudest võimukoridorides pesitsevatest saladustest.
Praegugi võin proffide andmetepangale ja isiklikele kogemustele tuginedes täie kindlusega öelda, et 1995. aasta sügisel lainetanud poliitiline sahin, niinimetatud lindiskandaal, polnudki skandaal, vaid järjekordne Moskva putshi tõttu meile kaelalangenud iseseisvuse tingimustes võimuhoobade juurde trüginud karjeristide klounaad.
Kõmuliseks muutis selle bluffimise president Lennart Meri poliitiline avaldus 6. oktoobril 1995, milles püüti rahvast uskuma panna, et tegelemine lintidega polevatki lihtne klassikaline skandaal, vaid peegeldavat hoopis demokraatia lävepakule astunud riigi kriisi. Kogu selle kärarikka blufi tõi esile saarlase kannatlikkusega pikka aega mitmesuguseid sahinaid kuulanud ja jälginud kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl.

Kohe hakkasid liikuma ka vastupidised arvamused.
Riigikogu liikmetest moodustatud kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse kontrollkomisjoni esimees Vahur Glaase avalikustas, et tolleaegsete tippjuhtide Tiit Vähi, Siim Kallase, Edgar Savisaare ja mõne teise poliitiku omavahelisi kõnelusi olevat küll lindistatud, kuid presidendi hinnang sellele pole õige. Riiklikul tasandil ei ole mingit kriisi. Riik on riik ja riik töötab edasi.
See oli oma eriala põhjalikult tundva ametniku ja kogenud poliitiku objektiivne veendumus, mida jagas ka lai üldsus. Ja reklaamiklippe jahtivad teabekanalid levitasid rõõmsalt ning kärarikkalt edasi oma hästi ülespuhvitud kõmulisi lugusid.
Anekdootlikku klatshi, nalja ja naeru oli palju: rahva mälu on ju pikk ja sitke. Pätsi ja tema kaaskonna poolt eetiliselt juhitud riigis ei oleks säärast asja ju üles kerkida saanud. Sest presidendi ja vabariigi valitsuse raske ning keerulise töö vundamendi üheks nurgakiviks oli usaldusväärne informatsioon olukorrast meie elu igas sektoris. Samuti pidi olema täpne ülevaade laiutama kippuvate kõrgemate riigiametnike tegevusest ja palju muud. Vajaliku informatsiooni kogumine oli tol ajal siseminister Richard Veermaa ametkonna, Sõjavägede Staabi teise osakonna ja Riikliku Propaganda Talituse kohustus. Ja fakt on, et need väga avarate volitustega asutused ei tukkunud.

Iga töö aluseks on laitmatult funktsioneeriv organisatsioon ja tugev finantsiline baas. Seda aabitsatõde tundsid hästi tolleaegsed tippjuhid Konstantin Päts ja Johannes Laidoner. Pärast 1934.aasta 12. märtsi riigipööret laiendati ja kindlustati finantsiliste vahenditega kiiresti niinimetatud usaldusmeeste süsteem, see tähendab - kogu riiki hõlmas varsti vastuluure tihe võrk (hotellid, lõbustusasutused, raudteesõlmed, laeva- ja lennuliinid, piirivalve, poliitiline politsei, vastuluure kuraatorid kõikides väeosades jne). Sellesse võrku kuulusid isegi kõik kalmistud, mis on alati olnud ja on ka tulevikus dissidentide või spioonide "postkastideks". Vastuluure informaatorite tähelepanu fookuses olid isegi poliitilised tippjuhid, kes soetasid endile mitme eriala professionaalidest isiklikud infokanalid. Nii näiteks olid Laidoneri "silmadeks ja kõrvadeks" saapavabriku "Union" direktor-omaniku Anton Teetsovi tütre Leeni mees, teedeminister Nikolai Viitak ja Välisministeeriumi kõrgemad ametnikud Georg Meri ning Jüri Sammul. Peaminister Eenpalu ja siseminister Veermaa üheks informaatoriks oli Sõjavägede Staabi kõrge ohvitser kolonel Ahmann. Informaatorite valvsate silmade ja kõrvade kaudu fikseeriti ka iga pisiasi või -sündmus president Pätsi "õukonnas".

Kõige rabavama "lindiskandaali" võinuks potentsiaalselt käivitada aga Toompea lossi Valgesse saali siia ja sinna sokutatud elektroonilised "nööbid", mille leidis üles Sõjavägede Staabi luureosakonna (II osakond) D-jaoskonna ülem kapten Kalmus, kellele allus sõjaväe raadioside ja kõigi tehniliste seadeldiste kontroll ning häireteta töö. Säärased "nööbid" olid tol ajal sakslaste värske leiutis. Meie valitsuse liikmed ja poliitilise politsei juhid (Tuulse, Soomann) konstateerisid jahmunult, et Valges saalis toimunud istungite salajane info oli lekkinud juba ei-tea-kui-kaua. Üksmeelselt jõuti aga arvamusele, et tegemist oli Pikal tänaval asunud Vene saatkonna kombitsatega.
Ja tõepoolest! Pärast juunipööret uhkeldas Nõukogude Liidu sõjaväeatashee Jevgeni Tðuganov meie luure ja vastuluure juhile kolonel Villem Saarsenile: "Mul oli kõik teada. Teie valitsuse istungite käik fikseeriti ja materjali saatsin ma Moskvasse."

Sellest skandaalsest avastusest tingituna otsustati ehitada Kadrioru lossi taha kiiresti hoone, kus president ja valitsus oleksid saanud oma probleeme arutada, nii et vastuvõetud otsused ei jõuaks võõraste kõrvade kaudu ei-tea-kuhu. Otsus viidi kiiresti ellu. Lasnamäe paeglindi all asunud tsaariaegsed puust trahterilobudikud lammutati ja töö algas. Ehitus kerkis poliitilise politsei ja sõjaväe vastuluuremeeste valvsate silmade all erakordselt kiiresti. Meie riigijuhtide uuele peakorterile pandi nimeks Administratiivhoone. Ehitustööde ajal arutas valitsus kõiki tähtsamaid, peamiselt riigikaitselisi ja välispoliitika küsimusi Sõjaministeeriumi hoones Pagari tänaval. See maja oli läbiproovitult lekkimiskindel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)