Ülimalt kurb tulevikuvaade

Minul on abikaasa veel elus, kuigi raske puudega - tal tuleb tarvitada ravimeid kuus keskmiselt umbes 600-1000 krooni eest. Ka ise olen südamekahjustusega ja tarvitan pidevalt ravimeid ligi 400 krooni eest kuus. Vaatamata kahele pensionile peame meiegi toiduga kokkuhoidlikud olema, kuigi pension pole just väike - tööaastaid kummalgi üle 40. (Kuidas küll tulevad toime näiteks 30 tööaastaga üksikpensionärid, kui neil tervis läheb halvaks?)

Me kahekesi elame eeloleva talve ilmselt üle, kuid toituma peame kehvemini. Pealegi oleme suvel, kui ei tulnud kütte eest maksta, kogunud veidi raha. Kardan aga, et karmi talve puhul ei saa isegi meie sääste kasutamata hakkama. Mida aga peavad tegema üksielavad pensionärid, eriti need, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani, kõike viimseni ära kulutades? Selliseid inimesi ilmselt on mitte vähe. Olen kauplustes mitu korda näinud nutust pilti, et vanur ei saa ostukorvi pandud kaubanatukese eest kaardiga maksta, sest arvel pole enam niipaljukestki. Seepärast ongi viiendal kuupäeval küllalt suured sabad nii pangas kui ka kassaautomaatide juures. Pangakaart ei sobi kokkuhoidliku elustiiliga, ning meil seda ei ole.

Pensioniraha pisemaks?

Kahtlen, kas olukord riigis on ikka nii halb, et pensione peab maksustama. Vabariigi algusaastatel, kui oli võimul Isamaa valitsus, ei tõstetud pensione, põhjendades seda rahapuudusega, kuid Koonderakonna võimuletulekul leiti kohe raha ja pensione tõsteti ligi kolmandiku võrra. Järelikult, isamaaliitlased valetasid. Kahjuks on nad ka praegu ühed võimulolijad, kes ilmselt avaldavad survet Reformierakonnale. Kes on varem valetanud, teeb seda tavaliselt jälle! Seoses sellega mul polegi usaldust praegu valitseva kliki vastu.

Teine väga tõsine probleem on seotud nii haigete inimestega, keda on vaja saata hooldekodusse. Ent  hooldekodukulud on kasvanud kiiremini kui pensionid ja ilmselt kasvavad veelgi. Juba praegu on isegi odavamate hooldekodude kulud nii suured, et pension katab nendest alla poole; ülejäänu nõutakse sisse lastelt, kes satuvad väga raskesse olukorda. Miks meedia üldiselt vaikib nendest probleemidest?

Vajame loomakaitse kõrvale inimesekaitset!

Arvan, et inimesekaitsega on Eestis olukord palju hullem kui loomade kaitsmisega. Kas poleks aeg luua inimesekaitse ametkond kasvõi loomakaitse ametkonna vähendamise teel? Praeguses Eesti Vabariigis ilmselt on inimene vähem tähtis kui näiteks koer.

Pensionäridel leidub üldiselt vara eluasemete näol. Küllap on mõnedel äritegelastel soov kätte saada pensionäridele kuuluvad korterid ja majad. See osutub võimalikuks siis, kui vanurid satuvad suurtesse raskustesse. Siis pakuvadki mõned ärimehed neile toetust tingimustel, et eluase jääks „heasoovijale". Nii röövitakse noortelt peredelt nende vanemate või vanavanemate eluasemed. See võibki olla üks põhjus, miks pensionäride elu tahetakse muuta raskeks ja mõnedel isegi põrguks. IRL-i (Isamaa ja Rahva Laastajad - see oleks nende algustähtede õige tähendus!) tegelased oma kirjutistes ei ole varjanudki vaenulikkust pensionäride suhtes. See võib olla tingitud ka sellest, et eeskujuks võetud Hitler ja tema ideoloogid pidasid vanureid mittevajalikeks olevusteks.

Vaestemaja kui väljapääs

Kas poleks aeg taas ellu kutsuda Tsaari-Venemaal olnud vaestemajad, kus inimesed veetsid oma viimased elupäevad küll viletsuses, kuid lapsed ei pidanud nende ülalpidamise eest maksma? Vanainimesed, kes oma lapsi tõeliselt armastavad, lepiksid eluga vaestemajas. Mina ise ka lepiksin vaestemaja ja kehva toiduga, peaasi et poleks oma lastele koormaks. Kui Euroliidu mitmesugused ametkonnad annavad Eestile raha külakeskuste väljaehitamiseks, siis peaks mõni neist toetama kõige vaesematele ja viletsamatele kodu loomist viimasteks elupäevadeks.

Voli elada, voli surra

Budistidel on vormel „Elu on lõppematu kannatuste ahel". Vanas eas hakkad mõistma selle sügavat sisu. Olen lugenud, et budistlik filosoofia ei pea enesetappu patuks ja džainistidel pidi see koguni olema väärikas tegu.

Kui meie valitsev klikk kavatseb teha kõige armetumate  elu põrguks, oleks aus ja õige, kui ta looks võimaluse neil soovi korral elust lahkuda. Tihti need inimesed pole füüsiliste võimete poolest võimelised tavaliseks enesetapuks (näiteks ei ole liikumisvõimetu võimeline end pooma). Enesetapmine võib ka ebaõnnestuda ning inimene selle tagajärjel vigastuda ja pikalt kannatama jääda.

Seepärast soovitan niisugust skeemi. Perearstidele antaks range arvestuse alusel inimest kiiresti ja valutult tapvad tabletid või süstid, ning siis, kui inimene soovib elust lahkuda, helistab ta perearstile, kes koos pereõega külastab teda, vormistab vastavad paberid ja jätab vajalikud „rohud". Arst võiks küll anda mõne päeva mõtlemisaega. Vahel, näiteks insuldi puhul, esineb ka, et inimene järsku halvatakse ja kaotab rääkimisvõime. Sellisel juhul võiks olla võimalus eelnevalt teha perearsti juures testamentlik korraldus enesetapuks puhuks, kui inimene kaotab kontaktivõime. Siis poleks vaja elada kartusega insuldi ees. Mina küll kasutaksin sellist võimalust.

Enesetapuga võib vanainimene oma laste perede olukorda parandada, kui ta seda ise soovib. Olen näinud üht, kes kaotas ebaõnnestunud operatsiooni tõttu liikumisvõime ja korduvalt käskis oma abikaasal ta ära tappa. Ka üks mu lelledest poos end üles, kuna ei tahtnud jääda oma lapsele koormaks.

Olen lugenud, et tšuktšidel ja teistel põhjarahvastel oli vanasti komme talvel näljaajal minna surnute matmispaika ja külmuda seal surnuks, jättes noorematele suuremaid ellujäämisvõimalusi.

Tõeliselt demokraatlikul maal peaks inimesel olema võimalik omaenda tahtel kergelt ja valutult elust lahkuda.

Murelik meespensionär, peagi 75-aastane

(Kirjutanu nimi ja elukoht ning anonüümseks jäämise põhjus on toimetusel teada.)

Jaga |