Sundüürnike puhul tuleb rakendada mõistlikkuse printsiipi

MAREK JÜRGENSON,      01. november 2006


Eluprobleemide lahendamisel kasutatavas juriidikas on saanud üldtunnustatuks mõistlikkuse printsiibi rakendamine. On loomulik, et sama põhimõtet rakendataks ka sundüürnike puhul.

Põhiliselt 1993. aastast alustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist omanikele. Tagastamisele kuuluvates elamutes olevate eluruumide üürnikel tekkis õigus kohalikus omavalitsuses registreeruda uue eluruumi saamiseks. Esialgselt sisaldas see õigus lisamärkust "eluruumi saamiseks erastamisväärtpaberite alusel", hiljem lihtsalt "uue eluruumi saamiseks".
Kuna 2001. aasta 1. juunini eluruumi üürile saanud ning selleks ajaks eluruumi erastamise avalduse esitanud isikutele laienes õigus ka üüritava eluruumi erastamiseks, võib eeldada, et neil inimestel on tänini püsiv õiguslik ootus.

Tallinna Kesklinna Valitsuses oli 2006. aasta oktoobri algul arvel 743 sundüürnikust korteritaotlejat. Nendest on oma taotluse lahendust üle kümne aasta, 1994. aastast oodanud 53 taotlejat, 1995. aastast 131 taotlejat, 1996. aastast 43 taotlejat 1996 jne…

Taotlejad tuginevad õiguslikule ootusele

Täna ei saa taotluse rahuldamise korral rääkida muust kui eluruumi üürile andmisest. Igal õigustatud isikul, kelleks uue elamispinna eraldamise puhul kahtlemata on ka nn sundüürnikud, on õigustatud ootus, et tema küsimus lahendatakse mõistliku aja jooksul. Kuna elamispinna eraldamise küsimus on keerukas ning nõuab suuri rahalisi kulutusi, pole mõistlik aeg kindlasti mõõdetav nädalate ega kuudega – ilmselt kulub selleks aastaid. Aga eeldatavalt ikka vaid kaks-kolm-neli aastat, mitte aastakümneid?
Olen seisnud linnavolikogu ees ja vastanud küsimustele, mis puudutavad sundüürnikele eluruumide eraldamist. Tihti küsitakse: "Miks antakse eluruum üürile 20-aastasele isikule – tema ei saa ju sundüürnik olla?"
Saab küll! Tegemist on olnud sundüürniku pereliikmega, kes eluruumi tagastamise hetkel alles alustas oma kooliteed, kuid tänaseks on sirgunud perekonnapeaks. Lihtsalt elamispinnaprobleem on olnud nii kaua lahenduseta! Ja kujutage nüüd korraks ennast sellisesse situatsiooni: koolijütsist perekonnapeaks, ning ikka veel taotleja... Ega vist ei ole väga meeliülendav tunne!

Sundüürnikud võivad nõuda sadu miljoneid kroone

Juhul kui nn sundüürnikud koonduvad ning otsustavad pöörduda õiguskaitseorganite poole, sest nende elamispinnaküsimus on viibinud lahenduseta tunduvalt üle mõistliku aja, pole sugugi võimatu, et otsus langetatakse nende kasuks. Sel juhul võivad kahjutasud ulatuda kindlasti kümnetesse, kui mitte sadadesse miljonitesse kroonidesse, ning need nõutakse välja nii linnalt kui ka riigilt.
Miks riigilt? Sest kunagi võttis riik vastu otsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta; jättis aga tagamata selle, et ei tekiks uut ebaõiglust. Teisisõnu, riik ei pakkunud vara tagastamise protsessi algatades uut ülekohut välistavaid korrektseid ega piisavaid lahendusi.
Riigi pakutud võimalus, et sundüürnikud saavad võtta nn sooduslaenu, ei ole kahjuks olnud väga efektiivne. Tunnistagem, laen tuleb tagasi maksta. Kuivõrd reaalsed või ebareaalsed on laenu tagasimaksmise võimalused vähemalt pooltel üha eakamaks muutuvatel sundüürnikel?

Sundüürnike arv suureneb ümberasujate majades

Selles keerukas ja teatud mõttes nii riigile kui ka kohalikule omavalitsusele ohtlikus olukorras (ähvardavad kahjutasud!) on Riigikogu otsustanud veelgi laiendada vara tagasisaajate ringi. Jutt on vara tagastamisest Saksamaale ümberasunutele.
Ainuüksi Tallinna Kesklinna Valitsuse haldusterritooriumil asub 24 aadressi/kinnistut, mille kohta peaks tulema arutusele küsimus varade tagastamisest. Neist üheksa puhul ei ole küll tegemist elamutega või ei ole seal enam elanikke. Ülejäänud aadressidel asuvad aga elamud ning loomulikult ka üürnikud, kellest vaid viie aadressi juures saame rääkida end registreerinud üürnikest kui uue eluruumi taotlejatest. Seega suureneks Saksamaale ümberasujatele varade tagastamise korral uue eluruumi taotlejate arv Tallinna Kesklinnas mõnekümne võrra. Samas ärgem unustagem, et iga taotleja taga on ka pereliikmed.
Ma ei tahaks siinjuures rõhutada võimalikku sundüürnike arvu kasvu, vaid hoopis seda, et lisaks juba eelpoolkirjeldatud kahjutasude nõuete ohule tekivad uued võimalused täiendavate, suure tõenäosusega eelnevatest suuremategi kahjutasude nõudmiseks. Küsimus on ju selles, et paljudes tagastamisnimekirjas olevates elamutes on eluruumid omal ajal erastatud. Kusjuures erastamine toimus täiesti seaduslikult ning paljudel juhtudel on erastatud eluruumid vahetanud juba omanikke – on tekkinud nn heausksed omanikud, kelle puhul peetakse mõistlikuks, et sellisel juhul eluruumide tagastamist ei toimu. Mittetagastamise otsuse korral tuleb aga tasuda kahjutasusid vara taotlejale.
Teisalt, kui tuleb otsustada, et vaatamata kunagistele erastamis- ja võõrandamistehingutele tuleb vara tagastada nn õigusjärgsele omanikule, on vaja igal juhul mitte väiksemad kahjutasud maksta praegustele eluruumide omanikele.
Sisuliselt jõuame Saksamaale ümberasujatele varade tagastamise otsusega olukorrani, kus maksame maksumaksja rahadega ehk meie kõigi taskust kinni kunagised riigi otsustamatused või valeotsused.

Kas sundüürnike pikaajalisi kannatusi saab mõõta?

Kogu eelnevas jutus pole ma kordagi käsitlenud kahjusid, mida toovad kaasa keeruliste situatsioonidega seotud kohtuvaidlused. Samuti pole ma märkinud seda füüsilist ja vaimset kahju, mida kannatavad inimesed, kes on või satuvad pikaajalisse sundüürniku staatusesse. Kas neid inimlikke kannatusi saab mõõta? Kui saaks, ehk oleksid need hoopiski suurusjärgu võrra suuremad kui kõik teised kahjud! Selge on, et lahendamata olukord reaalselt eksisteerib. Tehes igasuguseid uusi otsuseid selles valdkonnas, võiksid otsustajad kas või hetkekski püüda ennast asetada nende inimeste asemele.
Nn sundüürnike küsimuste lahendamisel oleks mõistlik piirduda vaid juba väljakujunenud keerulise situatsiooniga ning mitte enam tekitada täiendavate otsuste ja seaduste vastuvõtmisega uusi probleeme ega vaidlusi, mitte lisada valu sadade inimeste hinge.
Läheme edasi! Püüame leida kohaliku omavalitsuse abil ja koostöös riigiga võimalikke kiiremaid ja paremaid lahendusi eluruumide taotlemisega aastaid arvel olnud isikutele. Lähtume mõistlikkuse printsiibist!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)