Kaasakiskuv rahvapidu Põlvas

HEIMAR LENK,      09. aprill 2003




Põlva 6. käsitööpäev kujunes rahvusvahelise tähtsusega sündmuseks, kus ülistati vanavanemate näputööd, muinasjutulist loodusarmastust ja optimistlikku ellusuhtumist.

Kui ühel päeval keegi hakkaks välja andma ennemuistse eluviisi säilitamise preemiat, siis peaks esimese kuldkarika saama kindlasti Põlva maakond. Nii ehedat esiisade ja emade kunsti, kui siinmail näha võib, mujal naljalt ei leia. Eelmise sajandi kodu ja talukultuur annab jumet tänapäeva taludeski. Kultuurimajade afishshe lugedes kohtad rahvaluulet, rahvateatrit ja rahvamuusikat sagedamini kui mujal Eestimaal. Turuplatsil võid üsna lihtsalt mõne taara- ja metsausulisega jutule saada. Tuttav nõiamoor või maarohtudega ravitseja on pea igal perekonnal olemas.
Eesti traditsiooniline käsitöö on au sees nii Räpinas kui Oraval, Mikitamäel kui Ahjal.
Millise kõrge tasemeni võib esivanemate näpukunst tänapäeval areneda, näitas Põlva 6. käsitööpäev, mis vaatamata tagasihoidlikule nimele kujunes kahepäevaseks rahvakunstimeistrite suurkohtumiseks. Külalisi oli üle Eesti ja Soomestki.
Põlva käsitööpäev pole äriline ettevõtmine ja käsitöölaadaks teda kuidagi nimetada ei saa. Kuigi nii mõnigi meister oma kunsti müügiks lauale sättis, olid sajad rahvakunstnikud sõitnud kokku ikka üksteisega kohtumiseks ja kogemuste vahetamiseks. Naised lumivalgetes linastes pluusides, meeste jämedakoelised särgid nööriga vöö kohalt kokku tõmmatud. Vaatad ja tunned ennast eelmiste sajandite ulma langevat.
Kuid Põlva käsitööpäeval ei rännatud mitte ainult minevikus. Vanade asjade uus elu -kandis suurüritus intrigeerivat pealkirja. Just nimelt uue nimel vaadati vanu asju üle. Kirstust leitud vanaema seelikust saab imepärase moerõiva teha ja isa pintsaku võib poja tarvis ümber pöörata. Kantud kampsuni võib nii lõngaks harutada kui ka seinamaaliks kujundada. Odavate riiete poest ostetud kraam sobib aga imehästi ümber õmblemiseks nii lastele kui vanematele. Vaatad ja imestad - uus, mis uus! Kui igale asjale veel mõni traditsiooniline rahvuslik detail lisada, saadakse originaalne ja kordumatu tarbeese. Mida mitte kellelgi teisel ei ole. Kes tahab, võib seda kõike ka kauniks kunstiks nimetada.
"Olen alati imetlenud "juurtega" käsitööd, nende ammuste loojate arusaama värvidest ja vormiilust," kirjutab legendaarne setu pitside autor Ulve Kangro vana rahvakunsti kohta. "Minule on värviline setu pits rahvuslik kuldvara, mis teenimatult tähelepanuta jäänud," ülistab ta kordumatut ilupitsi, mida kusagil maailmas peale Setomaa ei leia.
Sama kordumatus iseloomustas kõike seda ilu, mida Põlva kultuurikeskuses kahel päeval näidati ja imetleti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)