Kalevipoja unenägu

Kodalaste kodudesta,

kilplaste killakunnast,

paganate peredesta

tulid õkva hoolimatud,

tüdrukudki tigedad.

Oi te „kallid hõimuvelled",

õed need „hellad" laulemassa,

murul tantsu keerutajad!

Kus te silmad, kus te kõrvad?!

Ei taha näha! Ei taha kuulda!

Ei taha miskit muutagi.

Muutuseta meil mugavamgi!

Pugud täis on pilgeni,

nägemata ilusamgi,

kuulmata kaunimgi!

Oi seda hirmsat hoolimatust!

Oi seda kõrkust koledat!

Kosu, kosu, kurjakene,

pääse vabaks täienisti

- saavad palga painajadki,

saavad selgeks salgajadki!

Ei mina saksa süüdistele -

saks see kaitseb omasida.

Kupjaid mina karistaksin,

valetajaid vitsutaksin,

hoolimatuid häbistaksin,

piinajaida pigistaksin,

pealiskaudseid põlastangi,

sundijaida summutaksin,

trügijaida tühiseida

hoopis maha tiriksin.

Tölbid pistaks tünni sisse,

saadaks tünni merele...

Palju jääks väärikust järele?

Hingeaadlikku ei ühtegi..?

Alatuse austajaida,

jõhkrust jõuksi hindajaida,

tarkust dogmaks suretajaid,

võõravaenu kehutajaid?

Ei ole Aega õpetanud,

mõistust juurde istutanud,

hoolimista kasvatanud,

arusaamist arendanud

ega südant suurendanud -

siis tuleb Elu õpetama,

aega karmi katsumaie,

hoolimatus hävitama,

oma loojaid tümitama!

MARGA TIITUS

Jaga |