Möödanik kõlbab ka tänaste arvete klaarimiseks

Kõnealuste Eestile murranguliste aastate kohta on aja jooksul ilmunud üsna palju erinevaid käsitlusi, mida laias laastus võiks jagada kahte suurde rühma.

Esimesse kuuluvad need, mida, fotograafiaterminit kasutades võiks nimetada positiivideks. Neist saab toimunu kohta enam-vähem tõetruu pidi. Teised, mida levitati 1950. aastate jooksul Nõukogude võimu poolt, võib liigitada negatiivide kategooriasse. Seal paistab kõik mustvalgena ja vastupidi.

Vanematel põlvkondadel on olnud võimalus loetut kõrvutada kas isiklike läbielamiste või eellaste suust kuuldud vahetute muljetega. Seevastu praeguste nooremate põlvkondade jaoks on kõik see juba, kirjanik Anton Hansen-Tammsaaret parafraseerides, "mälestuste mälestus". Võib arvata, et just nende jaoks on kõnealuse raamatu väärtus kõige suurem, sest siit on võimalik ühtaegu saada teavet nii sündmuste ajalise järjestuse, põhjuste ja telgitaguste kui ka eesti rahva kaotuste kohta.

Samas on aga ka neil, kes toonaseid sündmusi on saanud lugematu arv kordi enda jaoks teadvustada ja mõtestada, võimalik Tiit Made raamatust leida väärtuslikku lisainformatsiooni paljude detailide kohta. Näiteks kas või seda, millises sõnastuses täpselt Vjatšeslav Molotov ja Jossif Stalin 1939. aastal nn läbirääkimiste käigus Eesti välisministrit Karl Selterit töötlesid, või siis seda, milline ikkagi oli Boris Kummi, Neeme Ruusi, Karl Säre jt juunikommunistide roll 1940. aasta pöördelistes sündmustes. Lisaks muule on raamatus piisavalt palju vähemtuntud pildimaterjali.

Kõnealune raamat on kirja pandud küllaltki hästiloetavas stiilis ja seda võiks võtta ka poliitilise põnevikuna, kui kogu asi nii vahetult ei puudutaks igaüht meist. Samas pole kogu tekst ühtmoodi köitev. Hoogsalt ja emotsionaalselt edasi antud sündmuste kõrval, mis sageli kujutavad endast tervete lehekülgede kaupa tsitaate teiste autorite tekstidest, leidub kohati ka pikki statistiliste andmete jadasid, mis üldtausta ja sellest tulenevat olulisel määral ei süvenda. Mõistagi tuleb sündmustest vahetute osavõtjate mälestuste edastamine raamatu loetavusele kasuks. Samas pole midagi parata, et meelde tuleb seegi, kuidas möödunud sajandi 80. aastate algul avaldas analüütik Toomas Alatalu ajakirjanduses korduvalt artikleid, milles väitis, et Tiit Made toonaste raamatute puhul on tegu plagiaadiga, sest on kasutatud sõnasõnalisi ümberpanekuid teiste autorite teostest.

Paraku pole eelpoolnimetatud võidusamba saaga kõnealuses raamatus ainus koht, kus autor püüab kritiseerida tänaste poliitikute tegemisi ning kus ikka ja jälle jääb tal hammaste vahele just Edgar Savisaar. Nii kõrvutab ta sõjajärgsel ajal valitsenud suhkrunappust Savisaare valitsuse poolt ajutiselt käibele lastud talongidega (lk 290). Leheküljel 311 algab ülevaade Johan Laidoneri visiidist Moskvasse 1939. a detsembris, mis toimus Stalini initsiatiivil. Seda ei saa autor jätta kõrvutamata "ühe parteijuhi Moskvaga kurameerimisega tänapäeval". Väiksemaid nükkeid võib tekstist leida paiguti veelgi.

Jaga |