Peatage diskrimineerimine!

Z. Gusseva,      11. veebruar 2004


Päevakorda on tõusnud küsimus üüri piirmäära kaotamise kohta. Minister Meelis Atonen näitab ennast kõiketeadjana. Tema arvates ei mõju üüri piirmäära kaotamine sundüürnikele halvasti, kuna omanik ei tahaks jätta oma elamut tühjana seisma. Seda olevat tarvis teha majaomanike diskrimineerimise lõpetamiseks.
Väga õige, kuidas on aga lood sundüürnike (osa oma rahva) diskrimineerimise lõpetamisega?
Suurem osa elanikkonnast, isegi punaste ja hallide passidega, said korterid privatiseerida. See osa aga, kellel polnud võimalust saada korter uues mugavustega majas, jäi elama ja hooldama neid maju, mis on nüüd kangesti kellegi omad. Õige, kuid siis peab leidma võimaluse ka teistele inimväärse elu elamiseks.
Sundüürnikud pole süüdi, kui mõni omanik pole oma maja korras hoidnud. Kui maju pole üle kümne aasta remonditud ega sentigi sinna paigutatud, siis ei tehta seda ka suure üüri saamisel. On palju väikseid maju, kus remont ei tasu ennast ära. Kuidas peavad toime tulema oma maja korrashoiuga need, kellel ei olegi üürnikke?
Kogu see jant algas Mart Laari valitsemise ajal. Minister Meelis Atonen ütleb: riik hakkab hüvitama eluasemetoetusena kõrgema üüri maksmist. Selleks pidi kuluma umbes nelikümmend miljonit krooni. Jõuamegi valitsuse "targal" juhtimisel olukorrani, kus maksumaksja raha lihtsalt kanditakse omanike tasku.
Selle neljakümne miljoniga saaks näiteks Viljandi linnas valmis ehitada mõne korterelamu, et rahuldada sundüürnike vajadusi. Kokku on Viljandis sisse antud umbes 260 avaldust. See raha ei kuluks söögiks-joogiks, vaid jääks alles linna kinnistuna, mis end aastate jooksul ära tasuks üüri näol.
Sundüürnike kategooria on peamiselt üle kuuekümne ja vanemad, paljud üksikud. Vanemad inimesed on alati valimas käinud. Kuid miks peaksid nad seda tegema, kui neid kuulda ei võeta? Praegune valitsus toonitab pidevalt koalitsioonileppe täitmist, kuid kellel seda lepet vaja on, kui oma nägu ei pöörata rahva poole, nagu lubati enne valimisi.
Möödunud aasta riigi eelarvesse laekus üle kahe miljardi krooni rohkem, sellest saaks mõnisada miljonit eraldada sundüürnike probleemi lahendamiseks. Kui vaid valitsus näitaks head tahet. Üüri piirmäära ei või vabaks lasta seni, kuni kõigil on võrdsed õigused.
Sundüürnikud on kõik need aastad oodanud ja lootnud iga uue valitsuse peale. Kui ka see valitsus oma uue poliitikaga ei võta midagi ette, siis tuleb koondada read, otsida vabatahtlik advokaat ja hakata käima kohut Eesti riigi vastu. Kuuldavasti teeb Euroopa Inimõiguste Kohus oma tööd hästi ja rahva huvides.
Tsiteerin ühte lauset ajalehest Postimees: "Meie valitsus ei usu, et tulist pliiti katsudes võib kõrvetada saada."
Mõelge sellele, kes te rahva teenistusse valitud olete. Koalitsioonilepped meid ei huvita, huvitavad teod, mis on suunatud rahva heaolule, mitte üksikute gruppidele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)