Nädala juubilar ALEKSIUS II 80

Juba esimesel kohtumisel jättis Aleksius unustamatu mulje. Oli 1967. aasta. Tallinna Toomkirikus õnnistati ametisse luterliku kiriku peapiiskop Alfred Tooming. Viibisin seal fotoreporterina. Kohal olid kõrged kirikuisad üle Eesti ja hulk väliskülalisi, kõik pilkupüüdvalt efektse välimusega. Kuid Aleksius, kes oli tol ajal õigeusklike Tallinna ja kogu Eesti peapiiskop, torkas silma eriliselt. Ta oli teistest noorem, rühikam, esinduslikum. Sain temast eriliselt hea kaadri, mis ka ajalehes ilmus. Kui kolleegidega seda pilti vaatasime, kinnitasid kõik, et püha mehe silmavaade oli erakordselt soe ja siiras. Hiljem kogesin seda korduvalt, kui Aleksiust lähemalt jälgisin. Jumalateenistusel jättis ta karmi ja tõsise mulje, eravestlustes või usklikega suheldes muutus aga äärmiselt avatuks, kaasatundvaks, siiraks. Ajakirjanike, poliitikute või oma ametikaaslaste seltskonda ilmus Aleksius alati sooja naeratusega näol.

23. veebruaril 1929 Tallinnas sündinud ja 5. detsembril 2008 Moskvas surnud patriarh Aleksius II  elutööks tuleb lugeda tema juhitud Vene Õigeusu Kiriku taastoomist maailmakaardile ja kiriku tähtsuse taastamist kodumaal. Praeguse seisuga on Vene Õigeusu Kirikul 27 942 kogudust, kus teenib 193 piiskoppi ja 26 540 preestrit. Venemaal tegutseb 732 kloostrit, kaks vaimulikku ülikooli, viis akadeemiat ja 75 kooli. Tema Pühadus taastas Vene riigi ja kiriku vahelisi suhteid, mida Venemaal, erinevalt läänemaailmast, on alati heaks tavaks peetud. Aleksius saavutas edu Ukraina õigeusukirikus tekkinud lõhe leevendamisel. Võib liialdamata öelda, et Pühtitsa nunnakloostri säilimine Kuremäel oli algusest lõpuni tolleaegse piiskopi, hilisema patriarhi teene.

Tema oli üks 1989. aastal asutatud Eesti Kirikute Nõukogu idee autoreist ja arendas laialt kirikute oikumeenilist suhtlemist. Tallinna ja kogu Eesti peapiiskopiks oleku ajal sai ta hästi läbi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonnaga, samuti   teiste konfessioonide esindajatega.

Tõsise tüli tõi majja pärast Eesti taasiseisvumist puhkenud omandireform, mille käigus kanooniliselt Moskvale alluva õigeusu kiriku varadele hakkas pretendeerima Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti õigeusukirik. Kriisi käigus keeldusid Eesti võimud üksteist aastat järjest registreerimast Moskva-poolset kirikut, kuhu kuulub üle 140 000 liikme. Alles 2002. aasta aprillis, kui siseministriks sai Ain Seppik, õnnestus poliitiline vastasseis ületada ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sai Eesti Vabariigis ametlikult tunnustatud. Samal aastal lahendati suures osas ka kirikuvarade probleem, kuid mitmed tähtsad küsimused on õhus veel seniajani.

Kohe pärast kiriku registreerimist külastas Aleksius 2002. aastal Eestit. See jäi tema viimseks sõiduks sünnimaale.

1980. aastail Moskvas töötades püüdsin ikka käia patriarhi jumalateenistustel. Tol ajal uut peakirikut veel polnud ning tähtsamaid teenistusi lihavõtte- ja jõulupühade ajal peeti Jelohhovi Jumalailmumise katedraalis. Samas kirikus, kuhu Tema Pühadus ka nüüd maeti. Alati olid kohal riigijuhid, pealinna eliit, diplomaatiline korpus. Sissepääs kirikusse käis piletitega, kuid pääsmeid jagati ka sadadele lihtsatele koguduseliikmeile. Neil tähtsail hetkil võisin veenduda, kuivõrd soe suhtumine Eestist pärit kirikupeasse Moskva jumalateenistustel valitses.

Aleksiuse biograafid imestavad, kuidas küll tema soontes voolanud baltisaksa veri tema karjäärile takistuseks ei saanud. Kuidas Venemaa selle mehe nii hästi omaks võttis?

Kahjuks jääb ajaloos vastamata teinegi küsimus. Miks eestlased sajandi suurkuju teenetest loobusid? Vähemalt kahe naaberriigi suhete soojendamisel oleks patriarh Aleksius suutnud palju ära teha. Kui vaid Tallinnast keegi temalt seda palunud oleks

.

HEIMAR LENK

Jaga |