Reformierakonna unistus uuest majanduspoliitikast

OLEV RAJU,      26. aprill 2006


19. aprillil avaldati Reformierakonna majanduspoliitika põhiteesid 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Mida Reformierakond pakub?

Eesmärgiks on seatud viia Eesti viie rikkaima riigi hulka Euroopa Liidus.

Reformerite põhiloosung

Mõelgem hetkeks. Rootsi, Taani, Luksemburg, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Austria, ka Soome, Itaalia, meie teatud ringkondade iidol Iirimaa… Edestada neist enamikku?? Kohemaid meenub Hrushtshovi-aegne loosung "Dognat i obognat Ameriku!" ehk USA-le järele jõuda ja temast ette minna.

Muide, ega Reform ei ütle, et seda tuleks teha aastaks 2011. See aastaarv on küll kirjas, kuid tekstis räägitakse vaikselt: „Hakkame alles astuma..." Ja nii seostabki inimene oma alateadvuses sellise kava millegi meeldivaga – nende riikide jõukusega juba 2011. aastaks. Missugust jõukust plaanib Reform meile aastaks 2011, seda pole aga üldse kirjas…
Iseenesest pole püüdes rikkamaks muutuda midagi paha ja neile riikidele järele jõuda tahaks ka. Aga ei maksa unustada, et kui neil majandus kasvab 1,5-2% ja meil 5% aastas, siis me ei lähe neile üldse lähemale – nende kasvuprotsendi väärtus on niipalju suurem. Reaalselt kuluks järelejõudmiseks ka ideaalvariandis aastakümneid.

Kuidas Reformierakond tahab suurt kasvu saavutada?

Alandame tulumaksu ja liberaliseerime tööjõuturu. Seda viimast tuleb mõista nii: las meie inimesed lähevad EL-i suurt raha teenima, meie toome asemele kurde, araablasi ja venelasi, kellele saab maksta väikest palka. Niisugune – kulide odav tööjõud – võib ju olla mõne uusrikka unistus, kuid ärme unustame, et Hiina, Venemaa, isegi Valgevene arenevad meist kiiremini ja nende palgad on varsti meie omadest vaata et kõrgemad. Nii jääbki meile üle vaid ehitada mosheesid – kui araablased ja neegrid üleüldse on nõus meie kliimas elama. Uusrikastele kasumid, eestlastele aga – oi,kui palju probleeme...

Tulumaksu alandamine

Nüüd lubatakse tulumaks langetada 12 protsendini – see reformerite vana unistus peaks olema kui imerohi. Lubatakse ka mitte tõsta käibemaksu.
Aga mis maksu siis tõsta, et täita tuleb Euroopa Liidu sotsiaal- jt põhimõtteid? Jääb üle ainult sotsiaalmaks – aga see on niigi ettevõtlust enim pidurdav maks Eestis. Kui teatud aja päästab riigieelarve tuludepoolt EL-i „kullavihm", siis mis saab selle lakates?
Aga see on alles osake probleemist. Selge on see, et EL ei saa endale lubada maksuparadiise EL-is, sest nii mindaks vastuollu ELi pühima lehmaga: kellelgi ei tohi olla konkurentsieeliseid. Juba niigi käib kisa Eesti madala maksukoormuse pärast. Kui maksimaalmäära nüüd veel alandada, siis sellest võidab eelkõige ca 10% rikkamatest, aga sellist „kullavihma" pole EL-il kuigi raske kinni keerata...
Teised EL-i riigid on läinud tulumaksu mitte just väikese maksimaalmäära ja tulumaksuvaba miinimumi olulise tõstmise teed. Ka meie võiksime keskmist tulumaksukoormust oluliselt vähendada maksuvaba miinimumi tõstes, kuid maksimaalmäära kärpimata, ja seega ka EL-i reaktsioonita. Aga see annaks rohkem võitu rahvamassidele ja märksa vähem sellele rikkamate grupile…

Sellest, et 12-protsendine, isegi 15-protsendine tulumaks viib pankrotti enamiku omavalitsustest, mille suurimaks tuluallikaks on üksikisiku tulumaks, läheb Reform muidugi mööda. Ees on ju Riigikogu, mitte aga omavalitsuste valimised…

Majanduskeskkonna parandamine

Siinkohal pakub Reformierakond välja põhimõtteliselt õigeid asju: kiirendada ja lihtsustada ettevõtete rajamist, võidelda monopolide vastu, muuta pankrotimenetlus ja kohtupidamine kiiremaks. Võtab mõrkjalt muigama: aastail 1997–1998 oli just Reformierakond see, kes blokeeris allakirjutanu vastavasisulist initsiatiivi. Aga parem hilja, kui mitte kunagi!
Kindlasti on õige ka see, et reinvesteeritud kasum võiks olla maksuvaba. Kuid see ei tähenda praeguse süsteemi säilitamist, nagu väidab Reform. Vastupidi, see tähendaks oluliselt muuta praegust süsteemi, kus kasum on täies ulatuses maksuvaba, välja arvatud paar selle kasutamisviisi sõltumata sellest, kas kasum reinvesteeritakse või ei.
Maksuvabaks jäägu ikkagi ainult Eestisse reinvesteeritud kasum.

Kapitalismi algstaadiumist pärit lubadused

Kas need Reformierakonna poolt lubatud abinõud tagavad majanduskasvu? Siin jääb Reform truuks oma põhiideele: raha otsustab kõik – anna rikkamatele soodustusi, ja me kõik läheme rikkamaks!
Kas ikka kõik? Ja kas üldse läheme? Mis on lähiaastail Eesti edasise arengu olulisim tegu?
Majandust õppinud lugeja ütleb: maksimaalse resultaadi annab ressursside Pareto-efektiivne jaotus. Et seda ülejäänud lugejatele mitte pikalt seletada, siis olgu piltlikult öeldud: kett on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli.
Kui 15 aastat tagasi kindlasti oli majanduse piduriks nr 1 stabiilse raha ja (välis)investeeringute puudus, siis nüüd, kus pangad lausa ujuvad rahas, on selleks tööjõunappus ja vähene töötahe (maksta raatsitava palga eest). Nn. kahe Eesti probleem ja sotsiaalsfääri mahajäämus võimendavad seda veelgi. Kui soodustuste andmine kõige rikkamatele tugevdas 10–15 aastat tagasi keti kõige nõrgemat lüli, siis nüüd võib see hoopiski nõrgendada kõige nõrgemat: inimest, tema töötahet ja koolitust, demograafiaprobleemidest rääkimata.

Just hoolitsus inimese eest, talle tagatud võimalus oma tööga hästi teenida ning elada heakorrastatud ja sotsiaaltagatistega ühiskonnas on need tegurid, mis peavad meile tagama edasiliikumise.

N.Liidus usuti pimesi tootmisvahendite riikliku omandi ja plaanimajanduse kõikvõimsusse. Pime usk raha kõikvõimsusse on iseloomulik kapitalismi algstaadiumile. Need mõlemad aga peaksid olema meil juba läbitud.

Miks Reformierakonnal on sellised teesid?

On selge, et parima tulemuse annab keti nõrgima lüli tugevdamine. Miks siis pakub Reformierakond selle asemel midagi muud?
Vägisi tekib analoogia Res Publica mõne aasta taguste loosungitega, mille elluviimine oleks nõudnud riigieelarve oma 300-protsendist kasvu. Ilmselt osa uskus neid loosungeid pimesi, teised teadsid väga hästi, et need pole küll täidetavad, aga on hea populism häälte saamiseks.Tundub, et Reformgi on osalt hakanud pimesi uskuma enda poolt korrutatud propagandistlikke loosungeid.

Kuid kummitama on hakanud ka küsimus: kas Reformierakond ei plaani minna teatud ajaks opositsiooni? Et käime välja näiliselt väga head ja populistlikud loosungid, mida valitsus lihtsalt ei saa ellu viia. Kuna kiire majanduskasv pole igavene, siis süüdistame valitsust, et see ei võtnud meilt vastu maailma parimaid ideid, tekitades seega tagasilöögi. Oleme siis selle raske aja opositsiooni, ja kui langus läbi, tuleme taas võimule, viime uue tõusu tingimustes osa neist loosungitest ellu ja teatame: uus majanduskasv tuli tänu meile...

/Illustratsioon:
AJALEHT JA PARTEI: Reformierakonna tänaseks sõjahüüdeks on selle kunagise ajalehe nimi, mida toimetas Andrus Ansipi sõber Mart Kadastik./

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)