Maksud ja majanduskasv

HEIDO VITSUR,      08. oktoober 2003


Septembris hindas statistikaamet ümber Eesti käesoleva aasta teise kvartali majanduskasvu suuruse, alandades esialgse 4,1% suuruse hinnangu 3,5%-le. Võrreldes kogu maailma praeguse kahvatu majanduskasvuga, ei ole ka 3,5% halb tulemus. Kui aga võrrelda seda tulemust Läti ja Leedu majanduskasvuga nii sellel kui ka eelneval aastal, pole meil millegi üle rõõmu tunda. Eesti majanduspoliitika imerelv, ettevõtte tavapärase tulumaksu kaotamine, ei ole Eestile tema naabritega võrreldes eeliseid loonud, küll aga on tekitanud olukorra, kus Eesti riigieelarvet on järjest raskem arukalt kokku panna.
Kui Eestis kaotati ettevõtte tulumaks selle maksu tavalises tähenduses ja asendati dividendide 35% ja erisoodustuste 26% suuruse maksuga, reklaamiti seda uuendust kui hooba, mis tagab Eestile otsustava eelise ning konkurentidest kiirema majanduskasvu.
Paraku on arvamus, et ainuüksi meie oleme targad, lihtsalt rumal. Lõppkokkuvõttes ei taganud ettevõtte tulumaksu kaotamine midagi muud kui seda, et mõne suurettevõtte kasum hakkas selle asemel et maksutuluna Eestisse jääda, siit välja voolama. See asjaolu on meile seda halvem, et Eestisse on niikuinii tehtud suhteliselt vähe nn greenfield-investeeringuid, sest enamasti on meil välisinvesteeringute korral tegu kas Eesti ettevõtete ostmise või ülevõtmisega. Nukrat pilti tumestab seegi, et kui Eestisse tulevadki tõeliselt uued investeeringud, siis reeglina mitte tootmisesse, vaid kaubandusse. Eesmärgiks võtta üle turg ja rakendada seal pärast valitseva seisuni saavutamist oma hinnastrateegiat. Mida see tähendab, näeme juba oma ravimiturul. Välisinvesteeringute riiki meelitamise võimest rääkides ei tohi unustada sedagi, et suur osa meile tulnud välisinvesteeringutest ei ole midagi muud, kui nende ettevõtete poolt Eestis teenitud raha.
See, et Eestist pärast tulumaksureformi raha välja voolama hakkas, ei olnud üldse üllatuseks. Miks ei peakski raha siit välja voolama, et seda investeerida sinna, kus dividende ei maksustata 35%-ga.
Siiski võib arvata, et maksude vähendamise ideoloogid saavutasid kõik, mida nad taotlesid.
Esiteks vabaneti sadade miljonite kroonide Eesti riigile jätmise kohustusest ja teiseks loodi eeldus järgnevateks maksukärbeteks. Riigid, kes koguvad elanikele hädavajalike teenuste osutamiseks liiga vähe raha, kutsuvad paratamatult esile rahva püsiva rahulolematuse ja võõrandumise riigist. See omakorda võimaldab tekitada olukorra, kus inimesed ei soovi riigile üldse makse maksta ja on nõus maksude alandamisega ka siis, kui elanike suur enamus maksude alandamisest endale hädavajalike teenuste kadumise tõttu üksnes kaotab.
Eestis idealiseerivad riigi osa vähendamise eest võitlejad erandlikku USA-d. Unustades, et seal on tegemist immigrantidest elanikkonnaga - inimestega, kes olid ühel või teisel moel rahulolematud vana Euroopaga ja kes lõid Metsikus Läänes sellise kultuuri, kus riigil erilist kohta ei olnud.
Kui aga majanduskasvu kiirendamine maksude alandamise läbi oleks niisama lihtne, nagu seda propageeritakse Eestis, oleks ka teised riigid sellise meetodi kasulikkusest juba ammu aru saanud. Tegelikult on madalate maksude kasulikkusest rääkimine õige üksnes seni, kuni maksud on madalamad kõigi muude tingimuste võrdsuse korral, sest majanduskasv ühes või teises piirkonnas sõltub alati paljudest teguritest ja maksud pole nende seas üldse kõige tähtsamaks.
On täiesti ilmne, et tõsiste plaanidega ettevõtjat huvitab eelkõige olemasoleva tööjõu kvaliteet, selle haridus ning kogu sotsiaalmajandusliku keskkonna jätkusuutlikkus. Meil on kõrgharidusega inimesi pea kaks korda vähem kui näiteks Iirimaal ning järjest tasulisemaks muutuv haridus tulevikus Eesti konkurentsivõimet ei paranda. Olukorra paranemist haridusvallas pole loota, sest meie haridusprobleemid algavad juba alg- ja põhikoolis ning jätkuvad seni, kuni meil ei hakata tegudes väärtustama haridust.
Mida Eesti koolilt oodatagi võib, kui Eesti riik maksab algkooliõpetajale kolm ja pool korda vähem palka, kui seda saavad pankade laenuosakonna töötajad. Samal ajal kui maailmapanganduse tippriigis Shveitsis saab algkooliõpetaja umbes sama palju palka kui panga laenuosakonna töötaja.
Tegelikkuses ongi meie majandusarengu põhiprobleemiks maksukoormuse asemel see, et meie lõhenev ja euroopalikke väärtusi mitte mõistev ühiskond ei saagi tõsistes investorites tekitada usku nende ettevõtmiste jätkusuutlikkusse Eestis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)