Elagu Eesti Vabariigi kodanik!

RAIGO SÕLG,      03. märts 2004


Eelmisel nädalal sooviti teineteisele head Eesti Vabariigi aastapäeva või head iseseisvuspäeva. Nende sõnadega lõppes pea iga kõne ja iga lehes ilmunud artikkel. Mida aeg edasi, seda enam tekib aga küsimus, kas me mõistame nende sõnade tähendust kõik ühtemoodi või on Eesti Vabariik ja iseseisvus midagi sellist, mille sisu võib inimestele erinev olla?

Ühele võib Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine tähendada unistust oma riigist sellisena, nagu see oli aastal 1918. Teisele võib praegune Eesti Vabariik tähendada ülimat õnneseisundit. Eelmisel aastal toimunud rahvahääletusel väljendasid inimesed oma arusaamist iseseisvast ja sõltumatust Eesti Vabariigist erineval moel.
Kuidas mõistetakse Eesti Vabariigi iseseisvust, kui ühtede arvates me 1. mail kaotame oma iseseisvuse ja teiste meelest saame seda juurde?
Kuidas need, kes ühelt poolt rõõmustavad üha iseseisvama Eesti Vabariigi üle, saavad samal ajal soovida üha uusi ja uusi vabadusmonumente (eesti keeli mälestussammas, mälestusehitis)?
Silma hakkab, et erinevalt ei mõisteta mitte ainult Eesti Vabariigi iseseisvust, vaid ka selle olemust. 19. veebruaril kodanikuühiskonna silmapaistvate tegijate autasustamisel peetud tervituskõnes ütles Juhan Parts: "Riik on valitsuse ja kodanike ühine looming, ta on selline, milliseks meie tema kujundame - seisame samal pool lauda."
Nii sellest lausest kui väitest, et riik tuleks rahvale lähemale tuua, selgub tõsiasi, et riiki ja kodanikke peetakse teineteisest lahusolevateks. Seda kinnitab ühe juhtiva erakonna loosung "Vähem riiki!", sest kui riiki ja kodanikkonda vaadeldaks teineteisest lahutamatutena, tekitaks selline loosung kõhedust.
Kelle või mille aastapäeva võimulolijad ikkagi tähistavad, kas kogu riigi või ainult võimuaparaadi aastapäeva?
Võib-olla just selle dilemma pärast vaatasid tuttavad mind 24. veebruari hommikul, kui neile head Eesti Vabariigi aastapäeva soovisin, kahtleva pilguga. Me ilmselt mõistsime sõnaühendit erinevalt ...
Eesti Vabariik ei ole midagi iseeneslikku. Eesti Vabariigi lõid selle kodanikud, et ühiselt täita ülesandeid, millega üksinda oleks raske toime tulla. Riik on kodanikkonna tööriist ja kodanik ei ole mitte riigi alam, vaid riigi looja, selle alus.
Ma ei pea silmas kodanikku, kelle tunnuseks on veel viimaseid aastaid sinikaaneline Eesti Vabariigi kodaniku pass. Pean silmas kodanikku, kes on seda oma hingelt. Kodanikule on suurim väärtus Eesti Vabariik. Kodanik jääb kodanikuks ka siis, kui riik lakkab olemast ja kodanik sunnitakse kandma võõrast ja vastuvõetamatut isikut tõendavat dokumenti. Kodanik kannab endas riigi ideed, kuni taas avaneb võimalus luua oma riik.
Tõelised kodanikud on need, kelle pärast tasub tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva ja kelle terviseks sel päeval tõsta pokaal. See lubab tähistada riigi aastapäeva ka siis, kui riigi enda olemasolu on "tänu" juhtivatele poliitilistele jõududele muutunud kodanikule küsitavaks. See annab võimaluse tervitada Eesti Vabariigi aastapäeva puhul tõelisi kodanikke ja jätta sellest aust ilma need, kel ainsaks kodanikuks olemise tõendiks on siniste kaantega pass.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)