Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      02. oktoober 2002




Inimene on seda tugevam, mida avaramalt ta hoiab peopesal nii oma minevikku kui tulevikku.
Minevik toetab ja tulevik kutsub.
Lennart-Georg Meri
Nõmme Gümnaasiumi koduleheküljelt.

Nõmme koolist on pärit arvestatav hulk Eesti kultuuriloole ja avalikkusele tuntud inimesi. Nimetame siinkohal mõned Nõmme Gümnaasiumi poolt tehtud valikust: Erast Parmasto, Kulno Süvalep, Hans Trass - lõpetajad aastast 1947; Lennart Meri, Endel Lippmaa, Naomi Loogna, Uno Nigul, Eino Tamberg - lõpetajad aastast 1948. Kool andis tugeva alusmüüri tulevasteks õpinguteks ja visaduse ning teadmised elukooli läbimisel.
Lõpetanute mälestustest kumab läbi, et õpilased olid avalad nii oma mõtetes ja tegudes. Tugev küünarnukitunne on neid jätkuvalt saatnud läbi elu. Teineteisele usaldati ka kõige salajasemaid mõtteid ja kodus räägitut. Arutleti Eesti võimalustest ja arengusuundadest. Ainult mõni aasta oli ju möödunud sõjast ja järjekordsest okupatsioonist. Ka selle kooli õpilaspere perekondi tabasid 40-ndatele nii iseloomulikud okupantide julgeolekuorganite repressioonid. Hirmunult arutati sosinal, et kes ja miks ometi, aga vastust ei leitud. Aastaid hiljem tundus lihtsam paljudele hinge vaevama jäänud küsimustele vastust mitte otsida, sest vastus tundus olevat liiga võigas.
Tartu Riiklikus Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas õppis Lennart Meri usinalt NSV Liidu ajaloo erialal. Olles ühiskondlikult aktiivne, juhatas ta teaduskonnas Üliõpilaste Teadusliku Ühingu tööd. Oli igati aktiivne üliõpilane. Südamega võttis üliõpilasena tehtavat ühiskondlikku ja teaduslikku tööd. Meenutatakse, et juba siis lõid Meril välja lavastaja kalduvused. Ettekanded vennasvabariikidest Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus olid suisa teatraliseeritud ning seega huvitavalt kaasakiskuvad.

Onupoja olematu heldus

Õppetöö kõrval oli tähtis üliõpilaste elu-olu. Sellest, kas söögiraha ja soe ulualune olid olemas, sõltus suuresti ka õppimistulemus. Meenutustes räägitakse ülikitsastest elamistingimustest, kodust kaasapandud moonast, üheskoos valmistatud toidust ja noorte visadusest oma haridusteed kaasüliõpilaste toel käia. Tolleaegsete üliõpilaste meenutustes leitakse ka kõige viletsamast olukorrast midagi ilusat ja helget, koomilist ja head.
Ühiselamukohtade puudus oli sõjapurustused üleelanud Tartus ääretult suur. Väga vähesed said majutuse Tiigi tänava ühiselamu ülerahvastatud tubades. Väiksematesse tubadesse oli kokku litsutud vähemalt viis-kuus tudengit.
Üliõpilane Lennart Meri aga resideerus (just nimelt resideerus) kohe esimesel kursusel kaastudengite hämmastuseks avaras Tiigi tänava ühiselamutoas ainult kahekesi koos ühiselamu vanemaga. Kaastudengite hämmingu peletamiseks oli Meril varnast võtta selgitus - kõige selle taga on onupoeg, Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri. See selgitus oli loomulikult ammendav nõukogude inimeste "võrdsust" oma käega tunda saanutele. See selgitus (legend) oli võlusõnana kohal kogu ülikooliaja jooksul, seda ka siis, kui Lennart noore kaasa Reginaga elama hakates endale Tartu Tammelinnas uhke toa muretses. Ja võluvõtmena leidis see väidetavalt korduvat kasutamist ka hiljem, siis, kui Meri filmigrupiga mööda suurt Nõukogude kodumaad rändas, punasõdurite poolt hoolikalt valvatavates piiritsoonides okastraatväravaid avades.
Lihtsates tudengipoistes-tüdrukutes tekitasid kadedusega segatud ihalust sihvaka, mantlihõlmade lehvides ringiliikuva Meri külalised, mutinahksetes kasukates glamuuri õhkavad Tallinna preilid. Kõik see tekitas kerge kadedusega segatud imetlust ja mis seal salata, soovi olla samasugused.

Esimene sellitöö

Lennart Meri oli rännuhimuline juba ülikoolipäevil. Lisaks hilisemas eas tugevalt välja löönud armastusele kodumaa avaruste ja soome-ugri rahvaste etnokultuuri vastu, oli ta võlutud ka suurlinnadest. Ülihuvitava seigana ja ülikummalise kokkusattumusena, või siis ainult isalt päritud elukutse sellitööna saab lugeda üht Lennart Meri Moskva-reisi neljakümnendate lõpus. Seal kohtus ta Prantsusmaalt etnilisele kodumaale naasnud inimestega. Saabunud eakaaslastega "juhuslikult" kohtunud Lennart, kes "juhuslikult" oli elanud ja õppinud Pariisis, saavutas püsiva kontakti. Öeldakse, et esimene mulje on kinnistuv. Ja muljet endast jätta prantsuse keeles vabalt suhtlev lavastajakalduvustega Lennart juba oskas.
Punarezhiim kogu oma koleduses avaldus Nõukogude Liitu naasnutele aga õige pea. Inimesed, kes pääsesid, läbides Kolgata tee, "punaparadiisist", tahtsid kustutada oma mälust kogu läbielatu. Kontaktid inimestega aga jäid seda tugevamini inimeste hinge. Sarmikas ja erudeeritud Lennart kinnistus sinna aastakümneteks ja oma hilisemates kontaktides oli varmas seda kasutama. Kas see toimus ainult puht inimlikust huvist, võime hetkel üksnes kahelda?
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)