Kritiseerimine ei ole riigireetmine

Ma arvan, et Eesti Vabariik ei võrdu siiski Andrus Ansipi, Reformierakonna ega ka IRL-iga. Eesti Vabariik on vastavalt põhiseadusele demokraatlik vabariik, kus kehtib sõnavabadus, ning arvamuse avaldamise kritiseerimine on pigem omane sellistele diktatuuririikidele nagu Põhja-Korea. Eesti patrioot saab olla mõistagi ka see inimene, kes julgeb öelda, et midagi meie ühiskonnas on valesti, ning seda arvamusavaldust siduda riigitruudusega on lihtsalt lame. Loomulikult on meil kõigil hea meel, et lõpuks ometi on Eesti Vabariik iseseisev, ning igasugune okupatsioonirežiim oleks Eesti rahvale kindlasti hullem, kui kasvõi ebapädeva valitsusega oma riik.

Jälgides meie ühiskonnas toimuvat teatud murelikkusega, tahaks ma tõesti loota, et me ei liigu vaikiva ajastu suunas, nagu oli see 1930. aastatel Eesti Wabariigis, kus Konstantin Päts keelustas oma poliitiliste konkurentide - Vabadussõjalaste Liidu, Jaan Tõnissoni juhitava Rahvusliku Keskerakonna jpt. poliitiliste organisatsioonide - tegevuse, kehtestades diktatuuri ning kasutades võimulpüsimiseks poliitilist politseid ja propagandaministeeriumi.

Tunnistagem, et Eesti Vabariigis on olukord tõesti väga hull, kui vaatame, kui palju inimesi on ilma tööta, mistõttu neil pole piisavalt isegi söögiraha, ning meie parempoolsete ilusad muinasjutud, mida nad väljaspool Eestit enesekiituseks räägivad, on juba lihtsalt kohatud. Rääkida asjadest nii, nagu need tegelikkuses on, oleks kõigi eestimaalaste ja ka meie koostööpartnerite suhtes aus, kui me ei taha just eeskuju võtta Kreekast, kes oma tegelikku majanduslikku olukorda ilusamaks võltsis.

Olles olnud noortekogu esimees ja praegune välissekretär, olen käinud paljudel Euroopa ja maailma noorte liberaalide kongressidel ja seminaridel, kus opositsioonis olevad poliitilised jõud toovad välja ka oma riigi probleemid, et üheskoos saaks tehtud vigadest õppida. Näiteks kritiseerisid Ameerika Ühendriikide noored demokraadid teravalt vabariiklaste juhitud valitsust, kes majandus- ja sotsiaalküsimustega tegelemise asemel panustas peamiselt vaid sõjalistesse operatsioonidesse, suurendades sellega vaid relvatootjate kasumit. Samuti käisid mitmed Ameerika avaliku elu tegelased ja poliitikud mööda maailma tegemas selgitustööd, et vabariiklaste juhitav USA oli kaugenenud oma põhiväärtustest.

Eesti poliitikud käivad samuti mööda maailma ning räägivad Eestis toimuvast vastavalt oma maailmavaatele. Näiteks, kohtudes 2007. a. Kanada eesti kogukonnaga Torontos, selgus, et suur osa sealseid eestlasi pidas õigeks ainult seda juttu, mida käisid neile Eestist rääkimas IRL-i poliitikud. Teised erakonnad polnud seal aktiivselt teinud selgitustööd, ning Kanada eestlaskond oli seetõttu suhteliselt ühekülgselt informeeritud Eestis toimuvast. Seda hoolimata asjaolust, et meie „sõltumatu kodueesti meedia" on läbi interneti jälgitav ka Kanadas. Eks vaidlustes ja debattides selgubki tõde, ning selleks, et osata terasid sõkaldest eraldada, tuleb kuulata erinevate osapoolte arvamusi.

Tänapäeva maailm on muutunud kindlasti palju väiksemaks ning kõik riigid ja nende poliitika mõjutavad üksteist, mistõttu tehakse tihedat koostööd väga erinevates valdkondades. Kuulsa saksa filosoofi Immanuel Kanti ennustus 18. sajandil, et tulevikus tekib peale sõdu maailma riikide liit, sisuliselt on erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja ühenduste (ÜRO, Euroopa Liit, Aafrika Liit, NATO jne) kaudu juba osaliselt teoks saanud ning enam pole mõtet pidevalt nii konkreetselt eristada riikide sise- ja välispoliitikat, sest kõik on omavahel seotud.

HENRI KASELO, Keskerakonna noortekogu välissekretär,  noortekogu esimees 2005-2007

KESKMÕTE:  Eesti patrioot saab olla mõistagi ka see, kes julgeb öelda, et midagi on meie ühiskonnas valesti.

Jaga |