Nimi ei riku ju meest!

TIINA TAMMAN,      20. veebruar 2002


Kesknädal on viimasel ajal hakanud avaldama kommentaare internetist. Selles ei ole midagi erilist, sest Postimeeski on mõnda aega interneti kommentaare avaldanud. Ja ometi ma jahmusin mõnd viimast Kesknädala numbrit lugedes, sest kommentaaridega kaasnesid ka autorite varjunimed, mis Postimehes on kõrvaldatud.

See pani mind mõtlema inimeste nimedele ja viisile, kuidas isikut tõendatakse, eriti nüüd, mil ID-kaart on Eestis uus ja joovastav idee. Elan nimelt Inglismaal, kus inimesel ei ole mingit isikut tõendavat dokumenti ja riik on niiviisi kogu aeg toime tulnud. Eeldatakse, et inimene on põhimõtteliselt aus ja ütleb oma nime, kui vaja. Eestis on samas levinud viis inimese enda sõna mitte usaldada, isegi mitte nime suhtes (ilma dokumendita saab Eestis ainult restoranis lauda kinni panna ja kingi parandada lasta). Samas on praegusel internetiajastul väga levinud varjunimed. Haruharvad on Eestis juhused, mil kommentaar artiklile on inimese õige nime all.

Vaatasin Inglise lehtede interneti versioone

Neis ei kutsunud keegi üles konkreetse artikli kohta kommentaari andma, ehkki kommentaare võib saata avaldamiseks paberväljaandes, aga siis juba oma nime all, oma arvutilt, millega kaasneb automaatne saatja identifitseerimine. Interneti kommentaaridest ei saa veel kuidagi teha järeldust, et Eestis lausa julgustatakse mentaliteeti, et inimest ei saa usaldada ja ega ta niikuinii kipugi oma arvamust õige nime all esitama, ent mingit positiivset muutust - ka ID-kaartide tulekuga - ma silmapiiril ei näe.
Minu jaoks on kõiges midagi sügavalt nõukogulikku. Kuidas muidu on võimalik, et ikka ja jälle, ehkki harva, on kuulda inimestest, kes Eestist välja sõites üritavad kasutada võõrast passi.
Millegipärast kardan, et ajapikku muutub inimeste identifitseerimine Eestis veelgi raskemaks, kui kasutusele tulevad digitaalallkirjad ja muu taoline. Inglismaal on ju juba aastasadu kasutusel olnud tshekid, millega inimene teisele inimesele või asutusele lihtpostiga raha saata saab.

Eesti võib tshekkidest mööda minna

Sest vahepeal on tehnoloogia tugevasti arenenud, ent tsheki kirjutamise ja saatmisega kaasneb selline usaldus ja inimese kontsentreerumine pisiasjadele, mida on muul viisil raske tekitada.
Ühiskonnas, kus inimestel on õigus eraomandusele, on pisiasjad aga üliolulised. Kuidas muidu on võimalik, et paljud on Eestis alla kirjutanud paberile, millega nad on end omandist ilma jätnud.
Ma ei usu Eesti poemüüjaid ega pangaametnikke, kes mulle kinnitavad, et dokumendi esitamine on minu enese huvides, et mind kaitsta potentsiaalsete kurjategijate eest. Ametnikest pole kuidagi näha, et neid on õpetatud koguma inimkogemust - keda, miks ja kuidas võib usaldada ja keda mitte. Ainult dokument päästab! Ent ka dokumendis ei huvita neid miski muu kui selle number. See on liialt automaatne, inimtüüpe ignoreeriv lähenemine.
Või muretsen ma ilmaasjata?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)