Nestori naljatused: Patsient ja arst, õigusteta mõlemad

ANDRES ELLAMAA,      18. detsember 2002


Patsiendiseaduse eelnõu seab arsti ja saunanaise hoobilt ühe tegevuse viljelejaks. Mõlemad osutavad ju tervishoiuteenust. Eks ole seljaküürimine samasugune tervise hoidmisele suunatud tegevus, nagu pimesoole lõikamine.

Riigikogulane Eiki Nestor otsustas naljatada ja kontrollida oma kolleegide tähelepanuvõimet ning naljasoont. Läkitas arutusele patsiendiseaduse eelnõu.
Riigikogulased on tõsised inimesed. Nad ei märganud, et eelnõu seab arsti ja saunanaise hoobilt ühe tegevuse viljelejaks. Mõlemad osutavad ju tervishoiuteenust. Eks ole seljaküürimine samasugune tervise hoidmisele suunatud tegevus, nagu pimesoole lõikamine.
Meie arstimisega seotud seaduste kirjutajad on lootusetult segi ajanud mõisted arstiabi ja tervishoid. Põhjuseks kõigutamatu usk oma inglise keele oskusesse. Katsus Nestorgi, kas riigikogulased suudavad vahet teha. Medical service (arstiabi?) ja health service (tervishoiuteenus?) on taas ühte puntrasse segatud. Keegi ei suutnud ega suvatsenud isegi kahelda või mõnelt filoloogilt abi küsida.

Nestori miinid

Ka ei märganud riigikogulased, et Nestor seadis juba eelnõu § 1-s väikese miini, mis oleks pidanud lõhkema ja seaduseelnõu edasise arutelu lõpetama: see pügal on vastuolus kogu ülejäänud seadusega, milles tegelikult pole sõnagi tervishoiuteenuse osutaja (mõeldud oli vist siiski arste-õdesid, mitte saunatöötajaid) õigustest, mida jutuksolev § 1 lubab.
Ometi arutasid rahvaesindajad edasi. Ja nad ei märganud ka järgmist lõksu: eelnõu § 2 annab võimaluse väimehe haigusi diagnoosida ämma läbivaatusega ja vastupidi. Seda oleks pidanud nägema vähemalt arstiharidusega riigikogulased.

Nestori kvaliteet

§ 9 kõneleb patsiendi õigusest saada kvaliteetset arstiabi. Loosungina väga ilus, kuid sisult täiesti tühi, nii patsiendile kui ka arstile kasutu. Riigikogujatele jäi seletamata, et kvaliteetne arstiabi ei tähenda mitte ainult patsiendi rahulolu ja arstiabi vastavust "üldisele tasemele" ning "heale praktikale", vaid tsiviliseeritud maailmas on kvaliteetse arstiabi tunnused õigel ajal õigele haigele kindlustatud õige ja optimaalsete kulutustega ravi.
Loomulik, et selline lähenemine ei sobinud Nestori eelnõusse. Oli ju mõõdukas sotsiaalminister mees, kes kõige kirglikumalt ja riiklikul tasandil hakkas jutlustama ravijärjekordadest ja nendest möödaostmisest.
Et seaduse esimesed pügalad jätsid seletamata, mis elukas ikkagi tervishoiuteenuse osutaja on, siis loomulikult jäi § 10-s toodud kohustus "osutada kohest tervishoiuteenust" teenuse osutaja kompetentsusega seostamata.
Nestor koos § 11-ga kinnitab, et patsienti võib läbi vaadata vaid tema nõusolekul. Kas patsiendi nõusolekut ei väljenda pöördumine arsti poole? Teisalt võib teadvuseta isiku läbivaatusele järgneda hiljem protest ja väide, et patsient tahtiski olla teadvuseta (narkomaan!, joodik!). Arstil pole siis kaitset kusagilt otsida.

Nestori ülemeelikused

Hoopis ülemeelikuks läks Nestor eelnõu § 13-s. Ta nõuab, et patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama teabe kirjalikult taasesitatavas ja patsiendile arusaadavas vormis. Tõsi, esimest poolt sellest on võimalik täita. Pole arsti, kes ei oleks koolitatud kirjutama nn akadeemilist haiguslugu. Selleks on aga vaja vaid päris palju aega.
Mis puutub aga arusaamisse, siis see on juba hoopis omaette küsimus. Pealegi võib patsient pärast alati kinnitada, et ta ei saanud aru räägitust ega ka kirjutatust. Kohtu silmis ei maksa arsti vastav sissekanne haigedokumentidesse ega patsiendi allkirjad. Muide, miks peakski patsient, kes keeldub tervishoiuteenusest, andma mingi allkirja? Aga nii näeb ette § 17.

Nestori külm arve

Ju kuulus Nestori naljatuste juurde seegi, et eelnõus ei märgita silbigagi, et Eestis kirjutatakse haigedokumendid eesti keeles ja mistahes tõlked, paljundamised, lõputult korduvad koopiad jmt maksavad. Kes maksab? Muide, kes maksab kahjud, mis haige saab ravijärjekorras oodates?
Kes maksab kinni tühja haiglavoodi, kui patsient ei suvatse teatada, et loobub haiglaravist? Kes maksab kinni mõttetult raisatud aja, kui patsient jätab registreeritud vastuvõtule tulemata?
Kes maksab teisese arvamuse eest, mida haigel on õigus taotleda? Muidugi on patsiendil õigus taotleda veel mõne arsti arvamust (§ 23), kuid arenenud maailmas see antakse või saadakse enne ravitaktika valimist. Teisene arvamus, mis antakse viis aastat hiljem, on tagantjärele tarkus, millega pole haige heaks midagi teha. Kuid selle taotlemine harmoneerub Nestori mõttega, et ravidokumente võib hiljem korrigeerida (§ 26 lg 7). Selle naljaga muutis ta mõttetuks omaenda eelnõu kogu teise ja kolmanda peatüki.
Riigikogu istungi stenogramm näitab, et ei mõistnud riigikogujad Nestori naljategemisplaani ning hakkasid hoopis pead murdma, kellele kuulub haige ihu ja kellele hing. Muidugi huvitav. Kuid eks ole sama põnev, kellele ikka kuulub haiguse diagnoosimisel tehtud töö vili? Numbriterohked analüüsid, röntgenipildid jms võivad ju küll olla haige omand. Kuid see, mida neist suudetakse välja lugeda, on arsti töö ja tema või tema tööandja intellektuaalne omand, mille kasutamine vääriks küll Riigikogu saali.

Nestori karistusseadustik

Eksminister monteeris seadusesse terve peatüki, kuidas karistada arsti, kes ei suuda oma teksti tõlkida suahiili või soome keelde. Eesti on vist ainus maa, kus arstid püüavad siinviibinud haigete dokumente tõlkida vähemalt inglise keelde. Mujalt jõuavad meieni ravikokkuvõtted tavaliselt keeles, milles nad kirjutati, olgu Poolast või Portugalist.

Nestori Nokia

Nestor on lõpuks jõudnud Eesti-Nokia ja tee leidmiseni, kuidas riiki rikkaks teha. Trahvid, mida arstid hakkavad maksma ja mis tegelikult ikkagi tulevad patsiendi taskust, ei rända ju tagasi patsiendile ega haigekassasse. Need peaksid jõudma hoopis riigi kaukasse. Riigieelarve arutamise ajal tasuks riigikogujail ja kõigil maksumaksjail eriti hinnata Nestori kava suurendada riigi tulude poolt üpris ebatavalisel moel, arstide suhtes rakendatava nuhtlusseadustiku alusel.

Ellamaa kokkuvõte

Eelnõu täitis oma ainsa eesmärgi. Nestor tõestas, et riigikogulastel pole naljasoont ega süvenemisvõimet ning enamik neist ei tunne vähimatki muret patsiendi ega seaduse pärast.
Nüüd võiks alustada otsast ja ilma naljata. Mis s…..i, see uuesti.
Kahju, et arstimise juures nii ei saa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)