Lisandusi Konstantin Koniku eluloole

Veelgi enam aga seetõttu, et Arjakas on ilmutanud muljetavaldavat põhjalikkust teemakohase allikmaterjali tuvastamisel ja  süstematiseerimisel. Küllap on alust väita, et terviklik esmauurimus Konstantin Koniku elutööst valmiski (peale kõigi muude asjaolude) alles nüüd ka seepärast, et hajutatud ja sageli napile materjalile tugineva teemaga tegelemist võis endale eesmärgiks seada vaid väga töökas, asjatundlik ja entusiastlik teadlane.

Loetav ja sisutihe teos

Raske on eelistada teose üht või teist osa, sest kõik nad on kirja pandud rohkele allikmaterjalile tuginedes, sisutihedalt ja, mis pole sugugi vähetähtis, hästiloetavalt. Ometi tuleks vast eraldi ära märkida monograafia IV, V ja VI peatükki, kus on käsitletud Koniku väga intensiivset ühiskondlikku tegevust aastail 1917–1920.

Parimaks soovituseks saab aga olla ikkagi vaid see, et iga huviline peaks teosega ise põhjalikult tutvuma. Autori suur töö on seda väärt.

Samas, lähtudes Küllo Arjaka enda arvamusest niisuguste võimalike materjalide olemasolu kohta, mis pole autori silma ette jäänud, lubab allakirjutanu enesele väikese, kuid eeldatavalt olulise täienduse Koniku elutöö tervikpilti.

Jutt on Konstantin Koniku panusest Eesti seltsiliikumisse, mida autor küll käsitleb teose III peatükis (spordi- ja arstide organisatsioonid, osaühisus “Estonia” jm), kus on aga paraku sootuks tähelepanuta jäänud Koniku juhtiv osalus Eestimaa Rahvahariduse Seltsis.

Seltsid rajasid tee omariiklusele

Eestlaste seltsiliikumine elas teatavasti läbi olulise tõusulaine alates 1906. a. kevadsuvest, mil tsaarivõim oli sunnitud tunduvalt leevendama seniseid piiranguid ja tõkkeid rahvuslike seltside loomisel ning nende tegevuses. Arvukate seltside toel süvenes rahvuslik eneseteadvus, kasvas ühisaktsioonide kogemus, kerkisid esile liidrid. Arenev seltsiliikumine sillutas teed omariiklusele.

?ha arvukama liikmeskonnaga mitmesuguste eesti seltside (laulu-, mängu-, karskus-, põllutöö- jt) hulgas etendasid väga olulist osa haridusseltsid, mille kiire areng nüüd teoks sai. Ajavahemikul 1906–1913 loodi (mittetäielikel andmetel) ligi 170 haridusseltsi kuni 12 tuhandeni ulatuva liikmeskonnaga.

Sellisena olid vastloodud haridusseltsid tollase eesti seltsiliikumise kõige arvukam osa. Võitluses tsaarivõimu venestuspoliitika vastu seadsid nad põhieesmärgiks eestikeelse hariduse (sh vabahariduse) ja rahvusliku kasvatuse edendamise.

Haridusseltside liikumise vaieldamatuks liidriks tõusis Jaan Tõnisson, kelle algatusel sai 1906. a. juunis teoks ka suurim neist – Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts (ENKS), mille peamiseks saavutuseks oli eestikeelse tütarlastekooli loomine Tartusse. Seltsi liikmeskond (koos 12 haruseltsiga) ületas 1913. aastal 1600 piiri. Ka Konstantin Konik osales oma Tartu-päevil aktiivselt ENKS-i tegevuses.

Eestimaa Rahvahariduse Selts (ERS) loodi veidi hiljem, 1906. a. augustis Tallinnas ja sellest kujunes teine juhtiv eesti haridusorganisatsioon. ERS-i liikmete üldarvu täpne tuvastamine on seotud erinevate raskustega, kuid ilmselt oli see 900 ringis. Neist kuni 300 osales Tallinnas peaseltsi ja ülejäänud (1914. a. andmetel) 20 haridusseltsi tegevuses. Olgu märgitud, et ERS-i tegevuspiirkonnaks oli põhikirjas sätestatult Eestimaa kubermang. Tugevamad haruseltsid tegutsesid Koerus, Kullamaal, Järvakandis, Käinas jm.

Kõik seltsid seisid tsarismi venestuspoliitika vastu

Eestimaa Rahvahariduse Seltsi eesmärgid ja praktiline tegevus langesid põhimõtteliselt kokku Jaan Tõnissoni ja tema juhitava Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE) seisukohtadega. Olgugi et ERE Tallinna osakond oli suhteliselt nõrk ja loodi ametlikult alles kuu pärast ERS-i asutamist, ei takistanud see mitmeid tuntud ERE liikmeid (sh Jaan Tõnisson ja Peeter Põld) seltsi loomisel ning selle tegevussuundade kujundamisel osalemast.

Erinevalt ENKS-ist lõid ERS-i tegevuses kaasa ka teiste poliitiliste suundade esindajad hilisemast Eesti Tööerakonnast, sotsiaal-demokraatide ridadest (Hans Pöögelmann!) jt. Ometi koondas neid kõiki võitlus tsarismi venestuspoliitika vastu, eestikeelse kultuuri ja hariduse edendamise eest. ERS-i eestseisuse esimeheks sai algul Tallinna linnapea Voldemar Lender. Peagi astus tema kohale loomaarst Jaan Rabison.

1909. aasta veebruaris valiti ERS-i eestseisuse esimeheks äsja Tallinnasse tööle ja elama asunud meditsiinidoktor Konstantin Konik. Ta kuulus Eesti Rahvameelse Eduerakonna liikmeskonda selle loomisest (1905. a. novembris) alates ja valiti siis ka ERE eestseisuse liikmeks.

Kuigi Konstantin Koniku poliitiliste seisukohtade hilisem areng viis ta Tööerakonna ridadesse, tõi tema toonane tõus ERS-i etteotsa kaasa haridusseltsides suunda andvate ERE seisukohtade edasise kindlustumise ka Tallinna eestimeelses haridusliikumises.

ERS-i (eriti Tallinna keskseltsi) tegevus oli mõneti keerukam, võrreldes tema Tartu sõsarseltsiga. Pidevalt nappis rahalisi vahendeid. Oli aegu, kus pooled eestseisuse liikmed olid sandarmeerias kirjas kui poliitiliselt mitteusaldusväärsed, mis aga tähendas tugevdatud kontrolli ja tegevuspiiranguid. Asjaolude kokkulangemise tõttu ei suudetud kavandatud eesti õppekeelega tütarlastekooli luua. Oli teisigi raskusi.

Konik tahtis luua rahvaülikooli

Ometi selts tegutses ja arenes. Konstantin Konik oli selle eesotsas kaks aastat, kuni 1911. a. veebruarini. Just sel ajavahemikul tegutses ERS-i juhtkond kõige aktiivsemalt oma kooli asutamise nimel. Kahjuks algas samal ajal uus venestuslaine, mis selle plaani nurjas.

?ks ERS-i olulisi saavutusi oli emakeelsete üldhariduslike õhtukursuste (-kooli)  töölerakendamine, kus õppejõududena tegutsesid tuntud kultuuri- ja haridustegelased Timotheus Kuusik, Ernst Peterson-Särgava, Christian Brüller, ajakirjanik ja keelemees Johannes Voldemar Veski, K. Konik isiklikult jpt. Sellele lisaks organiseeriti seltsi eestvõttel iga-aastaseid üldhariduslikke suvekursusi (1909. a. peaaegu 600 osavõtjat!).

Sihiks võeti rahvaülikooli rajamine, mille vajalikkust Konstantin Konik pidevalt rõhutas. Sammuks selles suunas oli avalike loengutsüklite korraldamine. Nii korraldaski selts 1909. aastal 13 kõneõhtut kokku enam kui 3500 kuulajale, järgmisel aastal peeti koguni 300 teaduslikku ettekannet (Konik ise käsitles neil bioloogiat).

ERS korraldas pidevalt koos „Estonia“ seltsiga ja karskusseltsiga „Lootus“ mitmesuguseid kultuuriüritusi, peamiselt pidusid, kus esitati eesti näitemänge ja koorilaule. Seltsil oli oma kirjandus- ja lasteaiaosakond. Suurt tähelepanu nõudis kohalike haruseltside juhendamine ja abistamine.

Koostöö Jüri Vilmsiga

Konstantin Koniku tegevus ERS-i juhtimisel oli laiahaardeline ja tulemuslik. Tema järglaseks seltsi juhi kohal sai Karl Saral. Alates 1913. aastast tegutses ERS-i eesotsas noor jurist Jüri Vilms, kes oli eestseisuse eelmises koosseisus esimehe abi (asetäitja) kohustusi täitnud. Sellega seoses on ilmne, et Konstantin Koniku ja Jüri Vilmsi tihedad sidemed ühiskondlikus tegevuses said alguse juba nende koostööst ERS-is.

Eestimaa Rahvahariduse Seltsiga seonduva allikmaterjali uurimine annab võimaluse Konstantin Koniku elutöö seda perioodi ja tema tegevust tervikuna paremini mõista. Tähelepanuta pole see probleem jäänud. Ka allakirjutanu monograafias (Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu, 1996, lk 71–91) on tehtud kokkuvõtteid ERS-i tegevusest ja Koniku osast selle juhtimisel. Huvi küsimuse vastu on teadaolevalt ilmutanud teisedki uurijad. Samas suunas edasi minna on ilmselgelt vaja ja võimalik.

FELIKS KINKAR, ajaloodoktor

Õnnitleme!

Kuna siintäiendatud raamatu “Konstantin Konik” kokkupanijal ja Kesknädala kauaaegsel heal autoril Küllo Arjakal on 10. oktoobril sünnipäev (viimane neli, nagu öeldakse!), siis kasutab toimetus juhust ja lisab Feliks Kinkari tunnustavale kirjutisele omapoolsed õnnesoovid.

[fototekst]  HEA RAAMAT:. 7. mail 2008 esitles Poska majas oma raamatut “Konstantin Konik. Unustatud suurmees”

Jaga |