Glasnost

KAIDO JAANSON,      09. mai 2007


Vaimses vallas algasid perestroika ja glasnost ju leninlike printsiipide taastamisest, Lenin öeldi olevat olnud eeskujuks. Sõnaline õigustus oli vähemalt selline.

Minu jaoks oli Tõnis Avikson see, kes asjaolule tähelepanu juhtis ja selle eesmärgi Tartu (R) Ülikooli raamatukogu suures saalis millalgi 1986. aastal sõnastas. Nimelt rääkides enda üleelamistest pärast seda, kui tema artikkel Tshernobõlis nähtust, mis oli Eesti ajakirjanduses ilmunud, vääris inglise keelde tõlgituna trükimusta kusagil Läänes. Nõukogude kindralid nõudsid riiklike saladuste paljastamise eest tema pead, ent NLKP keskkomitee tollane sekretär Aleksandr Jakovlev pani oma kaitsva käe vahele.

Arvan, et Avikson ei hoidnud nende hirmuhigis üle elatud ööde (minu kõrval istunud Rein Toomla sõnad!) saladust vaka all ja Eesti ajakirjanikud said aru, et kui nad midagi vabamalt kirjutama hakkavad, siis on neil vähemalt Moskvas kaitsja olemas.

Märtsis 1990 oli situatsioon veel selline, et kui esinesin ühe mitteakadeemilise auditooriumi ees Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) teemadel ja jutt läks ka Leninile, küsis üks aktsendiga eesti keelt rääkiv kuulaja ähvardava häälega: "Kas minnakse glasnostiga ka Lenini kallale?" Rahustasin teda, et Leninist, kellest on jumalus tehtud, tuleb realistlikult rääkima hakata – ei rohkem. Ise pärast arglikult endalt pärides: ega ma millegagi üle ei pakkunud?

MRP tolles ajas

Mis puutus MRP-sse, siis sellega oli ja on mul oma suhe. See oli mäletatavasti 1972. aastal, kui ma ülikoolis oma esimest kursust (uusimat aega ehk XX sajandi rahvusvahelisi suhteid) õppejõuna lugesin. Kursuse kavas olid ka seminarid, mille ma aga hiljem likvideerisin. Nii kadus "organitel" võimalus välja peilida, mida tudengid ühest või teisest asjast arvavad – „kõrvad" olid ju õpperühmades olemas.

Kursuse kuulajaskonnas oli mulle juba varem silma hakanud üks Kristjan Jaak Petersoniga sarnanev noormees, kes üsna ülbelt loengutel eriti ei käinud. Või siis enne selle loengu algust koridoris otse väljakutsuvalt vedeles.

Küll aga ilmus ta kohale seminariks, mille teemaks olid 1939. aasta suve rahvusvahelised suhted. Missuguse nimetuse all loeng täpselt oli, seda ma muidugi enam ei mäleta. Minu jaoks oli selle "petersoni" ilmumine mõistagi juba sündmus.

Seminar lõppenud, ootas härrasmees – tollal sõna, mida ei kasutatud – mind Vana Kohve fuajees ja avaldas soovi minuga vestelda.

Kogu tema eesmärk oli teada saada, mida mina ütlen selle kohta, mida praegu tuntakse MRP-na. Tema seletus, miks ta, erinevalt ülejäänud tudengitest, sellest üldse kuidagi kaude teadis, oli igati põhjendatud ja loogiline. Tema isa oli nimelt töötanud nõuka-ajal Berliinis, ja tohtis, ilmselt oma eriliste teenete eest, saada isiklikult ajakirja Der Spiegel, mis oli tollal rangelt erifondi-lektüür. Kuidas see väljaanne nendeni toimetati, seda ma ei tea, sest ei taibanud küsida.

Noormehe innukas soov teada saada just minu arvamust selle kohta, mida eesti rahvas nüüd teab ja tunneb MRP-na, tegi valvsaks. Rääkida võis aga nõuka-ajal teemadest, mida oli puudutatud venekeelsetes väljaannetes, millel polnud griffi Salajane. Õnneks teadsin üht üllitist – pole võimatu, et ainsat –, kus MRP-st oli juttu tehtud. Need olid 1960-ndate aastate teisel poolel ilmunud saksa ja nõuka teadlaste Teisele maailmasõjale pühendatud konverentsi materjalid, kus ühe sakslase ettekandes oli sellest paktist siiski ääri-veeri juttu. Mul oli see kogumik tollal isegi olemas. Olin selle ostnud Tallinnas "Lugemisvara" raamatukauplusest. Hoonest, kus tol ajal paiknesid ka Kirjanike Maja ja „Pegasuse" kohvik. Seega sain selle väljaande täiesti legaalselt, see oli kõigile vene keelt oskajatele vabalt saadaval.

Viitasin siis, et lugegu sellest ja sellest teosest, ütlesin vist isegi leheküljed. Luges ta seda või mitte, ma ei tea, kuid mingeid sekeldusi mul sellest ainevaldkonnast ei tulnud. Ilmselt kinnitas "organite" poolt toimetatav kontrollimine, et ma polnud midagi "seadusevastast" kasutanud.

Kui hiljem ühelt varasemalt kaasüliõpilaselt ja tollaselt kolleegilt küsisin, mida see vend, mind küsitlenud tudeng, endast kujutab, kohmas too mulle kui lollile, et kas ma ei tea – see ju tuntud kagebezhnik, ehk siis tänases terminoloogias – "koputaja". Vandusin: miks sa, kurat, mulle varem ei ütelnud! Pärast kuulsin tolle subjekti kohta veel nii mõndagi muud.

Glasnost Maarjamaa praktikas

Ei kulgenud need sündmused siin Eestis sugugi nii isevoolu, nagu juhtgrupist kõrval seisnud on arvanud. Millalgi 1987. aasta sügise paiku vaatasin koos ühe Eesti hilisema prominentse poliitikuga Leningradi kinostuudio poolt omal ajal tehtud filmi, mis näitas Punaarmee saabumist Eestisse. Meie mõlema jaoks, kes me neid filmikaadreid esimest korda nägime, oli mulje vapustav ja masendav, sest filmitegijate eesmärk oli demonstreerida oma kaasaegsele vaatajale Punaarmee võimsust ja üleolekut. Arvan, et paljud lugejad on seda filmi tänaseks näinud, kuigi mõistagi hulk aega hiljem, kui minul seda õnnestus teha.

Soovitasin kaasvaatajale: lasku see terve täiega eetrisse! Kuid too ütles, et ei või. Rahvas ei saaks aru. Ja nii läksidki otsesaatesse üksnes mõned kaadrid filmi algusest. Mõistan seda meest täielikult, sest tema oli vastutaja, ja ma pole kindel, kas minagi oleksin vastutajana julgenud seda teha. Igatahes shokk olnuks võimas.

Ent filmi olemasolu oli teatavaks saanud. Edaspidi nõudsid seda endale välja ja näitasid tavaeestlastest huvilistele Eesti Muinsuskaitse Seltsi osakonnad. Filmi vaadati siis grupiti, mitte aga massiliselt, nagu olnuks see televisiooni puhul.

Paraku seda filmi polnud arhiivist välja otsinud ei minu kaaslane ega ka teletöötajad. Teave sellise filmi olemasolust sattus ETV-sse nõnda, et sinna helistas EKP keskkomitee tollane ideoloogiasekretär ja informeeris, et selline film on olemas. Nii mulle tookord väideti ja seda ma ka usun. Kuid kõige vähem usun ma seda, et too asjamees oleks ise seda linateost või teavet selle filmi olemasolu kohta kusagilt otsimas käinud. Tema erialagi polnud humanitaarvallast, et selliste asjade vastu huvi tunda.

Moskva käsi

Nendel aegadel tasus hoolikalt jälgida üleliidulisi väljaandeid. See oli kas 1986. või 1987. aastal, pigem siiski vist aastal 1987, kui juhtusin ajakirjast Voprosõ filosofii lugema artiklit, mis käsitles ühiskondlike formatsioonide klassifitseerimist ja millest võis välja lugeda, et orjanduslik formatsioon ja sotsialism kuulusid nagu kokku. Sellega oli üsna palju öeldud. Igal juhul sel ajal, kui ma seda lugesin, liikusid Eestis "ketserlikud" mõtted veel küllaltki tagasihoidlikult.

Eesti energilisemad uutjad tabasid peatselt ära, kust julgust ammutada. Seda enam, et oli kergema sisu ja massilisema suunitlusega infovahendeid, kui filosoofilisi probleeme käsitlevad ajakirjad. Noid äratajaid, kes end neljapäeviti teleri ette seadsid, et vaadata üleliidulist telesaadet "Vzgljad", et siis teada, millest järgmisel päeval rääkida tohib (nad on seda mulle tunnistanud!), leidus rohkem kui üks.

Mul endal jäi lolluse ja loomupärase ettevaatlikkuse tõttu kasutamata soodne võimalus tol ajal lihtsalt populaarseks saada. Igaveseks on meeles hetk "Vzgjadist", kus võis aru saada, et jutt käib Nikita Sergejevitš Hruštšovist, ja näidati teda maisipõllul kõrguvate taimede vahel kõndimas, peas soojemas ilmastikus talle traditsiooniline õlgkaabu. Tõsi küll, teda näidati ettevaatlikult ja kaugemalt. Ka mitte suures kaadris. Ent teadjale oli see märk, et nüüd, kui toda meest on üleliidulisel ekraanil näidatud, võib tema nime juba nimetada. Selletaoline arusaam lubatud kaanonitest jääb vist tänapäevasele nooremale keskealegi arusaamatuks ja mõistmatuks.

Mul oli tol nädalavahetusel ees loeng ajalooõpetajatele. Kui pop mees oleksin ma olnud, Hruštšovi nime kõrgelt tribüünilt julgesti maha öeldes! Odav populaarsus muidugi! See oli aeg, mil tuntuse võis omandada üsnagi lihtlabasel moel. Mitte tarkuse, vaid hulljulgusega; või isegi mitte julguse, vaid söakusega.

"Olid ajad, olid majad" – nii ütles eesti rahvas tol ajal. Majad tulid tagasi, ajad jäid kestma. Ühel hetkel väljus too uutmine aga uutjate tahtmata kontrolli alt ja muutus juhitamatuks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)