Anna mulle andeks, Maria!

HEIMAR LENK,      15. jaanuar 2003


Ma ei öelnud talle seda, sest ei teadnud, kuidas öelda ja millega seda naist lohutada. Mul oli piinlik tema ees seista. Ja kohutavalt häbi oma riigi pärast. Sellepärast, et ma tean - mitte keegi, vallavanemast kuni talurahva presidendini välja, ei ole võimeline seda naist aitama.
Maria vaatas mulle otsa siiral pilgul, mida ma linnas elades ammu enam näinud pole. Mõne minutiga, mil me ürgmetsa raiesmikul seisime, rääkis see umbes neljakümneaastane naine kogu oma elu ära. Paari aasta eest suri mees ja nüüd elab ta metsatalus kahekesi sünnist saati invaliidist pojaga. Elavad poolnäljas ja poolkülmas, sest raha ega tööd sellel naisel pole. Kunagine tubli lüpsja teeb viimastel aastatel vaid juhutööd, mille eest natuke sularaha pihku pistetakse. Ma olen traktor, ütleb ta enda kohta. Ja tegelikult nii see ongi. Sest Maria tassib... palke. Neid peenemaid männitüvesid, millele metsavaraste masinad sügavas lumes ligi ei pääse. Need puud tirib Maria läbi hangede tee peale välja.
Poleks ehk mõtet ühest õnnetust naisest ajalehes pikalt kirjutada? Muidugi poleks... kui ka paljud teised samamoodi ei elaks. Aga enamik selle kandi külarahvast elabki nii nagu metsa-Maria.
Kohalik poemüüja kükitab, mantel õlgadel, leige ahju kõrval ja ootab ostjat. Kes tuleks ja käivet teeks. Mina teen ja ostan saja krooni eest kraami. See on kõva arve. Reeglina siinkandis suurt läbimüüki ja kasumit pole ning poodi peetakse vaid omaenda palgaraha teenimiseks. 1700 krooni kuus on ühe poemüüja kuupalk. Mida sa siin investeerid või renoveerid? Mille eest sa need kaheksa kraanikaussi ostad, mida euroreeglid nõuavad? ETKVLi aegne lett kõlbab küll. Seniks, kuni tervishoiuamet lõpuks ka selle maapoe kinni paneb.
Bensiinijaamadega nii juba läheb. Uued karmid nõuded ja poolemiljoniline omakapital käivad külamehel üle jõu. Nii nad üksteise järel välja surevadki. Täpselt samamoodi, nagu ühel päeval jäi lukku poe kõrval olnud panga uks. Samamoodi kadus hambaarst. Varsti tuleb kõige elutarviliku järgi Valka sõita. Kuid millega sa hing sõidad? Omaenda autoloks käima ei lähe, uut akut oleks tarvis. Buss aga käib vaid paar korda päevas.
Ma poleks iial uskunud, et iseseisvuse kaheteistkümnendal aastal sõidab Võru linnast Valga linna vaid kaks bussi ööpäevas. Hommikul kell 6.30 ja õhtul poole viie paiku. Ei oleks uskunud, kui poleks ise Võru bussijaamas piletit käinud ostmas. Kaks bussi kahe maakonna kokku ligi 80 000 elaniku tarvis!
Ja siis loen ma ühest väärikast ajalehest oma kunagise austatud statistikaõppejõu professor Uno Mereste sõnu, et Eesti rahva heaolu jätkuvaks kasvatamiseks ei ole paremat teed, kui jätkata siiani aetud ja edukaks osutunud majanduspoliitikat. Tohohh! Kus on see edu Valga-, Võru- või Põlvamaal? Kui seda kusagil leiate, siis paluks ka mulle näidata.
Minule on jäänud hoopis vastupidine mulje. Edukaks nimetatud majanduspoliitika on kümne aastaga lülitanud suure osa rahvast mänguväljakult välja. Eelkõige jäeti varumängijapingile maamees. Koos laastatud farmihoonete ja mädanevate viljakuivatitega. Poriste külavaheteede ja laastatud juhatuse majaga. Vanemad inimesed mäletavad veel kolhoosikeskuse juuksuriäri ja teeninduspaviljonigi. Nüüd mustendavad vaid tühjad aknaaugud.
Viimastel nädalatel mööda Lõuna- ja Kagu-Eestit ringi sõites ning valijatega kohtudes on minus kujunenud veendumus, et ilma riikliku abiprogrammita selle kandi küla enam ellu ei ärata. Vastasel juhul läheb aga käiku must stsenaarium, mida Antsla mees August kirjeldas niimoodi. Euroliitu astudes avastab Lääne rahamees meie rikkumata looduse ja kukub läbi vahendajate maad üles ostma. Ürgset keskkonda ta enda jaoks rikkuda ei taha ja tootmist arendama ei hakka. Nii nagu mõisaajal kujuneb kohalik elanikkond pärisorja taoliseks minimaalpalgaga teenijaks võõraste välismaa härrade lilleaias.
Mina isiklikult seda kuidagi näha ei tahaks. Arvan, et uued rahvasaadikud suudavad Lõuna piirkonna ellu äratada. Riigikokku valituks osutudes kavatsen mina küll käised üles käärida ja tööle asuda.
Maria! Sulle saadan lehe kaudu tervisi. Nädala pärast katsun kindlasti läbi astuda. Eks me siis seal metsatalus mõtle välja, kuidas nii Sinu pere kui kogu küla asju õigeks seada.

KESKMÕTE
Ma olen traktor, ütleb ta enda kohta. Ja tegelikult nii see ongi. Sest Maria tassib... palke. Neid peenemaid männitüvesid, milleni metsavaraste masinad sügavas lumes ligi ei pääse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)