Toomas Lepa film puudutas hinge ja südant

Režissöör Toomas Lepp ja tema firma Videomeedia said Tallinna linnalt tellimuse teha film Eestis alates 1991. aastast läbi viidud omandireformist, eriti reformi sellest osast, mis puudutas tagastatud majadesse jäänud tuhandete perekondade saatust. Saatust, mida ei olnud. Sest maju tagastati, inimesi aga ei näinud keegi. Mida nendega peale hakata, seda seadusesse ei kirjutatud.

„Kas ma pean neile rotimürki andma?" ahastab üks noor naisomanik, kes võttis tagasi maja ja hakkas seal 50 aastat elanud inimesi välja suitsetama.

„Uusküüditamine", „uusrepresseerimine", „genotsiid" - need on sõnad, mida järjest julgemalt kasutatakse toimunu kirjeldamiseks. Film lööb juba ajatolmuga kattuvasse protsessi taas uusi haavu. Omandireformi mastaapsus ei paistnud ju isiklike tragöödiate tagant sageli välja.

Nüüd toob Lepp sisse ka rahvusvahelise tausta. Ta käib kaameraga Saksamaal, Lätis, Poolas, Tšehhis ja USA-s. Ta paneb rääkima erinevaid inimesi, kuid nad kõik jõuavad ühele järeldusele - ebaõiglust oleks olnud võimalik vältida. Seda välditigi igal pool mujal, välja arvatud Eestis. Ainult väike Eesti küüditas kodudest pered koos laste ja vanuritega, paljud surid või lahkusid riigist. Tähtis oli vaid anda tagasi majad, mille nõukogude võim võttis 1940-ndatel ära tollases vabariigis elanud omanikelt või mida ärapagenud omanikud ise olid saatuse hoolde jätnud. Maksma pandi kolm põlvkonda hiljem sündinud põliseestlased.

Lepp püüab analüüsida, kuidas see kõik toimuda sai. Mis hullus tabas Eesti Riigikogu 1991. aastal, aga eriti hiljem - ORAS-e 44 paranduse läbi? Nagu filmis keegi kannatanu ütleb, oli selle nimeks Ahnus. Alasti ja halastamatu ahnus.

Lepp räägib ühe ja teise väljatõstetuga. Tõsi, enamikule saalisolnuist ei ole see kõik uudis, vaid ammugi teada tõde, isiklikult üle elatud kannatused, valus kibedus oma Eesti riigi suhtes.

Kuid film on uus - ta on totaalne üldistus. Alates Hitleri kutsel ümberasujate ümberasustamisest deporteeritud poolakate kodudesse ja Nõukogude Liidu sissetungist Poola aladele, kuni selleni, et veel tänase päevani käivad eestlased kohut nendega, kes tahavad sõjas kaotatud varandust nende tänastelt valdajatelt väevõimuga kätte saada.

Allakirjutanule oli uudiseks noor väliseesti daam, kes oli kaitsnud oma doktoritöö Eesti omandireformist ja kes samuti jõudis samadele järeldustele, millele meie siin juba 1990-ndate alguses: sellist reformi ei saa teha 50 aasta möödudes.

Lepp ei näita nutulaulu headest sundüürnikest ja pahadest omanikest. Film on monumentaalne jäädvustus meie ajast, inimeste väiklusest ja saamahimust, riiklikust saamatusest ja perspektiivi puudumisest. Sest ega keegi ometi arva, et pärast sellist tapatööd omaenda rahva kallal saab see riik siin õnnelikuks või elujõuliseks?

Muidugi on palju materjali, mis kõik filmist mahunappusel välja jäi. Üks ja teine lisab, mida kõike oleks ta veel tahtnud seal näha. Kuid ekraanile jõudis ju kõigest üks tund. Sadu tunde jäi välja, teised teemad jäävad järgmiste tegijate käsitleda.

Loodetavasti jõuab see film subtiitritega varustatult ka kõigi nende maade ekraanidele, kelle esindajad ekraanil sõna võtavad. Arvan, et „Veriste majade" vaatamine ei teeks paha ka tervele Euroopa Parlamendi koosseisule, kui nad oma Eesti-kiituses üle igasuguse reaalsuse kipuvad minema. Ehk saavad seda korraldada eestlaste endi valitud saadikud seal? Võiks ju midagigi oma riigi heaks teha sealse suure palga eest.

Ja lõpuks üks Delfi kommentaar, millega jääb üle vaid nõustuda.

„Tubli, hr Lepp! Jääbki ainult üks küsimus: miks valitsus ei ole rahastanud näiteks „Tuulepealse maaga" võrreldavat seriaali omandireformist, mis tappis tuhandeid inimesi, tõeliselt isamaalisi eestlasi? Laar ja Ansip köhigu papp välja."

URMI REINDE

[pildiallkiri] Toomas Lepa loomebiograafiasse kuulub nüüd ka esimene dokumentaaljäädvustus Eesti omandireformi traagilisest poolest.

Jaga |