Küüditamise aastapäeva kõrvale ka mälestuspäev sundüürnikele

HEIMAR LENK,      28. juuli 2004


Teisipäev, 20. juuli sobiks selleks tähtpäevaks igati, arvati samal päeval Toompea lossi ette kogunenud sundüürnike seas. Need meeleheitele aetud inimesed tulid toetama presidenti, kes üüride vabakslaskmise seaduse välja kuulutamata jättis. "Riigikogu, mine koju, jäta alles meie Kodu," skandeeris rahvamass. Politsei andmeil oli väljakul vähemalt 200 meeleavaldajat. Kui kasutada läänes levinud suhtarvu, et miitingule koguneb mitte rohkem kui sajandik probleemist puudutatuid, siis peaks kodu kaotamise pärast muretsevaid inimesi olema paarikümne tuhande ringis. Neid, kes omandireformi käigus juba varem on oma kodust ilma jäänud, on üürnike liidu nimekirjas kaheksakümmend tuhat.

Saja tuhande riigialama õiguse eest seismine saab ühele presidendile vaid austav kohustus olla ja Arnold Rüütel on seda väärikalt täitnud. Loodetavasti astub riigipea ka järgmise sammu ja viib sundüürnike teema riigikohtuni välja. See oleks riigimehelik ja õigluse huvides ainuõige tegu. Sellist omandireformi, mille käigus tuhanded majad tagastati ja enamik müüdi kohe edasi koos neis majades elavate inimestega, ei tunne ükski kaasaegne kultuurriik. Saksamaal, Poolas ega Leedus ei kuulutatud sunniviisilisi üürnikke lindpriideks, kelle eest riik ei vastuta. Vaid Eestist sai kaasaegse inimkaubanduse aktiivne liikmesriik, kus lisaks prostituutidest naisorjadele müüakse maju koos inimestega ja tehingud käivad tervete perede kaupa.
20. juuli istungil juba kõlasid Riigikogu saalis ettepanekud üürnikele tehtud ülekohtu rahaliseks kompenseerimiseks. Sügisistungil jõuavad saadikute laudadele kaks seaduseelnõu, millest esimene reguleerib korteriüüride üldisi põhimõtteid ja teine käsitleb konkreetselt sundüürnike teemat. Viimase kohaselt kompenseeriks riik igale sundüürnikule, kes omandireformi käigus kodu kaotas, osa neist tehtud kuludest, mis tuli teha uue eluaseme muretsemiseks.

Seega heastaks riik kas või osaliseltki selle ülekohtu, mille ise puuduliku omandireformi aluste seaduse rakendamisega umbes sajale tuhandele sundüürnikule tekitas. Esimese sellise katse tegi Mart Siimani juhitud valitsus. Selle majandusminister Jaak Leimann pakkus tol ajal välja 100 000kroonise hüvitise igale uue kodu muretsema pidanud sundüürniku perekonnale. Kahjuks jäi selle koonderakondliku valitsuse iga lühikeseks ja eelnõu ei jõudnud seaduseks küpseda. Muide, analoogne ettekirjutis vaatab meile vastu Euroopa Liidu kodanikeõiguste hartas, kus kohustatakse riike või omavalitsusi heastama rahalist kahju, kui kodaniku kodu on kaotatud või sattunud ohtu koduriigi administratsiooni süü läbi.

Riigikogu erakorralisel istungil kõlas ettepanek kuulutada 20. juuli kodu kaotamise mälestuspäevaks ja meediale ei jäänud see märkamata. Nähtavasti oleks eesti rahvale vaja päeva kalendris, mis meenutaks omandireformile punkti panemise daatumit, sest vabad üürid enam reformi ei vaja. Omanike esindajad kinnitasid Riigikogu saalis, et üle kolme korra ei tohiks üürid Tallinnas tõusta. Kuid vabandage! Tuhande viiesaja krooni asemel neli ja pool tuhat krooni kuus maksta pole igale perekonnale jõukohane. Veel vähem suudaks keskmine perekond endale üleöö uut elamist osta, kui kahetoalise tavakorteri hinna on kinnisvarafirmad juba kolme-neljasaja tuhande kroonini tõstnud.

Ajalugu ei tohiks unustada neid sundüürnikke, kes viimaste istungite ajal Riigikogu rõdul valusasti nutta nuuksusid ja neid, kes all saalis samal ajal kiretult rohelistele hääletamisnuppudele vajutasid. Ei tea, kas lugeja usub või mitte, kuid mitme punasele nupule vajutaja silmis võis pisaraid märgata. Kui tahame ajaloo ees ausaks jääda, siis tuleb meil kibe tõde alla neelata ja koos Siberisse küüditatutega oma kodudest välja küüditatud sundüürnikke mälestama hakata. Küüditatute eeskujul tuleks sundüürnikud kuulutada represseerituiks. Ainult selle vahega, et kui Novosibirski oblastisse või Krasnojarski kraisse saadeti võõrvõimude seaduste kohaselt, siis tänavale tõstavad koduta jäänud kaasmaalasi omaenda riik ja valitsus.
Sel juulikuu päeval, mil taasiseseisvumise päevani 20. augustil jääb täpselt üks kuu, oleks ehk õige seda ülekohut mälestada ja meenutada. Nimetage see kas või kaotatud kodu mälestuspäevaks!

Eestist sai kaasaegse inimkaubanduse aktiivne liikmesriik, kus lisaks prostituutidest naisorjadele müüakse ka maju koos inimestega ja tehingud käivad tervete perede kaupa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (45)