15 aastat hiljem

HARRY MÄNNIL,      23. august 2006


1990. aastal, kui perestroika tõttu oli Eesti NSV-s tekkimas majandusküsimustes teatav tegevusvabadus, kutsus tollane peaminister Edgar Savisaar Tallinna paarkümmend prominentset väliseestlast. Peaministri eesmärk oli luua nõuandev kogu mis aitaks sovjetlikust majandusest vabamajandusele üle minna. See nõuandjate grupp, kus kutsutud tulid eri mandritel asuvatest eri riikidest, pidi aitama valitsust sel keerulisel üleminekuperioodil ühtaegu nii ideede kui praktiliste soovitustega, aga ka uue seadusandluse väljatöötamisel, ilma milleta üks eramajandus kuidagi toimida ei saaks.

Nüüd, 15 aastat hiljem tollele ajale tagasi vaadates tundub mulle, et see, mida peaminister kõrgesti kvalifitseeritud, kuid heterogeenselt grupilt ootas, oli peaaegu et "mission impossible".
Ometi aitas enamik meie nõukogu liikmetest tänu patriotismile ja erilistele teadmistele kahe järgneva aasta jooksul kaasa Eesti praeguse tugeva majandussüsteemi loomisele. Mis aga poliitiliselt eriti tähtis, too peaministri algatus andis alles kujunevale Eesti riigile üleöö kõigis tähtsamates suurriikides mitteametliku diplomaatilise majandusesinduse.
Siinjuures ei tohi mainimata jätta, et meie nõukogu kõik liikmed töötasid ad honorem-põhimõtte alusel. Riigi õlgadele jäid vaid majutamiskulud Tallinnas. Kõik muu, kaasa arvatud lennukulud, võttes arvesse, et kokkutulekud leidsid aset kolm-neli korda aastas, tuli igaühe enda taskust. Oleks ebaõiglane ja taktitundetu üritada täna 15 aastat hiljem hinnata igaühe tollast panust Eesti riigile. Fakt on see, et kõik me olime tollal oma vahepealsetel uutel kodumaadel kõrgetes positsioonides, olgu siis akadeemilisel alal või riigi- ja eramajanduses. Peale tehniliste ja erialaste teadmiste, mida nõukogu liikmed kaasa tõid, oli meist mõningatel ka isiklikke suhteid eri riikide poliitiliste juhtkondadega. Eesti riigi iseseisvuse taastamise suunal liikudes kasutati tollal ka neid suhteid, vahetevahel välisministeeriumi nõuandel ja juhtimisel. Meie teine konkreetne ülesanne oli informatsiooni kogumine neist riikidest, mille seadusandlus oleks rakendatav tulevases vabas Eestis. Kui sellist dokumentaalset materjali oleks Eesti üritanud tollal saada ametlike diplomaatiliste kanalite kaudu, oleks see juba puhtbürokraatlikel põhjustel liiga palju aega võtnud. Kuid nagu me kõik mäletame, 1990. ja 1991. aastal ei olnud meil aega, kõigega oli kiire. Eesti rahareform, tolli- ja maksuseadused, erastamisseadusandlus, juriidilised reformid jne jne – kõigis neis oli meie nõukogu panus suur.
Pärast valimisi 1992. aasta alguses, kui Tiit Vähist sai uus peaminister, jätkus edukalt ka nõukogu töö. Üksnes kõigi liikmete kokkutulek Tallinnas muutus iga korraga aina raskemaks. Võimalik, et mõnel meie seast hakkas 1990. aasta patriootiline eufooria vähenema. Iga kord tuli ju ennast oma igapäevasest tegevusest ja perekonnaelust vabaks võtta, reisikuludest olen juba rääkinud. Ühtaegu hakkasid sagenema kommunikatsiooniprobleemid. Toon siinkohal vaid paar näidet.
1991. aastal avanes mul võimalus esinduslikul World Forumil esindada Eestit.
Tollane välisminister Lennart Meri varustas mind väärtusliku informatsiooniga ja ma rääkisin foorumi plenaaristungil meie majanduslikust potentsiaalist ja liikumisest iseseisvuse poole. Tol ajal huvitus foorum arengutest Nõukogude Liidus ja selle mõjust Balti riikidele. Mõttevahetused foorumi tollaste juhtide Gerald Fordi, Valerie Giscard d'Estaingi, Helmuth Smidti ja lord Callaghaniga tõid väikese Eesti probleemid natukenegi lähemale maailma vägevatele. Või teine näide.
Mul õnnestus Vene tollase asepresidendi Aleksandr Rutskoiga tema Lõuna-Ameerika ringsõidu ajal neljasilmavestluses Eesti poliitikast ja majandusest mõtteid vahetada. Rutskoi palus peaminister Vähile edasi anda soovi temaga mitteametlikult kohtuda. Paraku läks see teade kusagil bürokraatlikes või tehnilistes kanalites kaduma. Loomulikult kannatasin suure pettumustunde all, et oma raportile vastust ei saanud. Järgmisel kokkusaamisel 1992. aasta sügisel kinnitas peaminister, et raport pole temani jõudnud…
Juba enne seda, kui Mart Laarist sai peaminister, otsustasime aktiivsemate nõukogu liikmetega reorganiseerida selle poole väiksemaks. Paraku ei jõudnud me selle realiseerimiseni, Eesti riik lihtsalt ei kutsunud meid enam kokku.
Võimalik, et olime oma töö teinud, samas olen veendunud, et ad honorem-tüüpi välismajandusnõunike kogu oleks meie riigile võinud nii majandus- kui välispoliitika mõttes olla jätkuvalt kasulik.
Võtan endale siinkohal vabaduse meie kõigi, tollase nõukogu liikmete nimel avaldada rahuldustunnet, et meile pakuti võimalus kaasa aidata Eesti riigi majanduse ja seadusandluse loomisel.

Selle tagasivaate läkitas Harry Männil 21. augustil Tallinnas toimunud konverentsile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)