Kadri Simson: "Tahan Brüsselis edendada Eesti elu."

Euroopa Parlamendi (edaspidi EP) valimisi on nimetatud ka titaanide heitluseks - üle Eesti on ju vaid üks valimisringkond ja Euroopasse pääseb 88 kandidaadist kõigest 6. Üks suur heitlus on aga mõnda aega seljataga - osalemine kandidaadina Pärnus linnapeavalimistel. Ehkki linnapeaks Te ei saanud, oli kaalukauss üsna tugevasti naislinnapea kasuks. Mis kogemuse see heitlus andis?

Pärnu linnapeaks pürgimine tuli mul südamest. Ja eks Brüsselisse minek tule samuti sellest, et otsin oma kohta. Seitse aastat Riigikogus on olnud mulle väga põnev ja mitmekesine aeg, aga töö opositsioonis on end minu jaoks mõnes mõttes ammendanud. Tõsi, Pärnu linnapeaks saamisest jäi mul väga vähe puudu. Ja kui ma oleksin täna Pärnu linnapea, siis poleks ma ka praegu Euroopasse kandideerinud.

Mis kogemuse Pärnu-heitlus andis?

Teadmise, et on väga palju kaasamõtlejaid-toetajaid, kes sooviksid mind näha olukorras, kus teen oma mõtted teoks. Teisisõnu - väga oodatakse hoolivat poliitikat. Praegune linnapea asus seisukohale, et igaüks saagu ise hakkama. See on sama hoiak, mis Eesti valitsusel: kui Eestis ei meeldi, mine ära. Aga inimesed tahavad juhti, kes peab oma tähtsaimaks ülesandeks teha nii, et just siin ja praegu oleks kõige parem.

Kohtumistest valijatega koorus välja, et neil oleks ka Eestis aktiivselt toimetavat Kadri Simsonit vaja. Miks siis ikkagi Brüssel?

Tõsi, paljud ütlevad tõesti: „Kadri, meil läheb sind siin kodus ka vaja! Pole veel aeg sind ära saata." Küllap tuleneb selline lähenemine ettekujutusest, et kuus valitavat kaovad taas Eesti jaoks ära. Minu arvates ei peaks see nii olema. Kujutelma, nagu EP annaks justkui pansionaadikoha paremaks äraelamiseks, ei tohiks olla. Selline arusaam vihjab ebatõhusale mandaadikasutusele. Olen kohtunud eri riikide parlamendisaadikutega, kes väidavad, et vastava ettevalmistusega saab Euroopa Parlamendis teha palju enam selle heaks, mida sinu valijad sinult ootavad.

Koduriigis on kuulda, et EP on pigem karjääri lõpetamise koht. Teie olete ikka veel väga noor...

Mul on tähelepanek, et näiteks Põhjamaad ei saada EP-i üksnes kogenud ja eakaid poliitikuid, vaid ka noori, ja neid parlamendisaadikuid, kel valitsuses olemise kogemus veel puudub. Sest kui nad satuvad opositsiooni, siis ei olegi neil oma riigis muud teha kui parlamendis olla. EP rahvusvahelistest kontaktidest tõuseb kasu siis, kui koduerakonnal avaneb võimalus minna valitsusse ja täita ministrikohad, sest siis on võtta Euroopa kontaktide ja kogemustega inimene. Paraku on nii, et ole opositsioonis kuitahes arukas ja töökas, komisjoni esimeheks saab ikkagi see, kes on „õiges erakonnas".

Kui tõhus saaksite olla?

Teatav arvamus tõhususest eksisteerib küll; see baseerub mu taustal. Olen üks väheseid Eesti poliitikutest, kes on oma magistrikraadi saanud Läänes, Londoni ülikoolist. Seega ei ole mul keelebarjääri ei suuliste ega kirjalike kontaktidega. Ka on olemas varasem põgus töökogemus Brüsselist, kus minu tööülesandeks enne Eestisse naasmist oli NATO liikmesriikide parlamendiliikmetele raportite kirjutamine. Muide, eurosaadikutel lõviosa tööst ongi raportite kirjutamine ja teemadele ekspertarvamuse andmine. Nii et see kogemus on mul juba olemas.

Kohtumistelt valijatega on jäänud kõrvu, et Kadri Simson toonitab: eestlane peaks paremini elama. Seal taga on soov midagi muuta. Mida? Ja kas sellega saab juba Brüsselis algust teha?

Näiteks paljude seaduste puhul kehtib Eestis poolautomaatne eurodirektiivide ülevõtmine. Tekib olukord, et kohapeal asja ei arutata ja ka eurosaadik pole mingit infot jaganud. Inimestele tuleb aga kõik lahti seletada.

Tegemist ei ole liikumisega ühes suunas, et läheme Eestit esindama. Vaja on märgata ka teist suunda ja seepärast on Keskerakonna valimisprogrammis teadlik lähenemine ka Eesti suunas. On mitu asja, mis Euroopas olemas, aga Eesti tõrgub neid üle võtmast. Näiteks maksusüsteem, kus Eestis põtkitakse vastu, et just meil on siin ainuõige lähenemine. Ometi ütlevad paljud rahvusvahelised organisatsioonid: Eestis on keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste suhtes ebaõiglane maksupoliitika, muutke seda. Sest inimeste rahulolematus kasvab ja hakatakse hääletama jalgadega ehk, teisisõnu, lahkuma Eestist.

Seepärast tunnen kohustust korrata: mitte kogu Euroopa ei kasuta sellist maksusüsteemi nagu Eesti. Vastupidi, kogu vana Euroopa kasutab astmelist tulumaksu. Mitte kogu Euroopa ei maksusta toiduaineid ja esmatarbekaupu nii kõrge käibemaksuga kui Eesti, vastupidi - ainult Taanis ja Eestis puudub kogu Euroopa Liidust madalam erisus toidukaupadele. Parlamenditöö ei ole ainult seaduseelnõude üle arutamine, vaid ka euroopaliku suhtumise Eestisse toomine. Kümne aastaga pole meieni jõudnud euroopalik heaolu, see on suur tööpõld.

Euroopa Liit on midagi muud kui eurotsoon. Samas, kui Euroopa Liit ja Euroopa Parlament tahavad õppida tagajärgedest, mida viimane majanduskriis tõi, peavad nad kokku leppima selleski, kuidas Euroopa pangad käituvad. Eesti jaoks on siin tegutsevad Põhjamaa pangad olnud küll usaldusväärsemad ja vastutustundlikumad kui Kreeka või Hispaania omad.

Kuid peab tõdema, et siingi võivad nad käituda tarbijavaenulikumalt kui omal maal. Näiteks - nii Eesti kui ka Rootsi on mõlemad Euroopa Liidu riigid, aga kui Rootsi pank annab Rootsi inimesele kodulaenu, siis hindab ta kodu maksumuse, ja kui inimene juhtub võlgu jääma, on kliendil võimalik öelda: te ise hindasite pangas minu kodu nii kalliks ja te ei saa seda kiirkorras odavamalt müüa ning jätta laenuvahe minu maksta. Eestis aga peab inimene ebaõiglusega, s.t kiirkorras müügiga leppima, ja kui ta on juba kaotanud kodu, tasuma hiljem veel pangale ka odavamalt müüdud kinnisvara hinnavahe.

See siin on siis suhtumine: meie inimesed ja teie inimesed?

Just. Kordan: mitte üksi seaduseelnõude üle arutamine ei pea oluline olema, vaid oluline on ka Euroopa suhtumise Eestisse toomine. Senistele eurosaadikutele ongi ette heidetud, et nad „kadusid ära". Et nad ei anna meile peale valimisi viie aasta jooksul tagasisidet, kuidas Eesti Euroopast paistab ja mis on Eestis puudu, et olla euroopalikum nii inimesele lähenemises kui ka heaolu mõttes.

Eesti on muutunud tööjõudoonoriks - siin hariduse saanud noored siirduvad mujale tööle, aidates läbi oma maksude teiste riikide pensione maksta. Eesti pensionikassa püsib seetõttu löögi all. Keskerakond on võtnud nõuks seista selle eest, et Euroopas kehtestataks üleeuroopaline miinimumpension. Kui me juba sponseerime noore tööjõuga teiste riikide maksusüsteemi, võiks selles vabas tööjõuliikumises olla solidaarsus, et Euroopa eelarves tagatakse kõikidele eakatele minimaalne pension. Meie tänane rahvapension on üle kahe korra madalam kui meilt abi saavas Kreekas, ligi kümme korda madalam kui kõige jõukamas Luksemburgis. Kindlasti oleks Euroopa ühtne miinimumpension meie tänasest pensionist suurem, sest Euroopa mõistes on meie pension ju nii väike. Nii kaoks hirm ka selle ees, kas meie pensionisüsteem üldse vastu peab ja kas meil on mõtet oma tulevikku kindlustada. Eestil on oma spetsiifilised huvid ja ta peab julgema ka need välja öelda. Teravaid teemasid tuleb osata selgeks teha mitte ainult kolleegidele, vaid ka poliitilistele vastastele.

Kui üksteist kuud Europarlamendis saab mööda, mis tuleb edasi?

Olen veendunud, et sellel, kes iganes saab Keskerakonna esindajaks Europarlamendis, tuleb töötada ka selle nimel, et tema koduerakond saaks võimaluse märtsis 2015 moodustada valitsuse. Seega  Brüssel  ei ole lahkumine. Pean oluliseks, et Keskerakond saaks valitsusse ja meie ideed leiaksid rakenduse.

Nimetage mõni kitsaskoht Eestis, mida Teie erakond valitsuses likvideerima hakkaks?

Aina enam on neid, kes mõistavad: senine valitsuse hoolimatu suhtumine inimestesse, mis väljendub nipsakuses, et „kui ei meeldi, mine ära", tipneb probleemiga, kus meil lihtsalt pole enam piisavalt inimesi riigi toimimiseks. Sünnitamise toetamisest pole mingit abi, kui tööealisi inimesi ära peletatakse.

Meie ei taha, et Eestist saaks rahvuspark, kus Euroopa suvitajal on hea matkamas käia ja inimestest puutumatut loodust nautida. Me tahame, et meie riik elaks! See ülesanne nõuab anda täna siin elavaile inimestele põhjus Eestisse jääda. Viimasel ajal lahkunud elanikele tuleks aga luua motivatsioon tagasi tulla.

Keskerakond on teinud erinevaid ettepanekuid, kuidas see peaks reaalselt välja nägema. Oleme välja käinud töökohtade loomise plaani, kus rõhutame - praegune maksusüsteem ei soosi neid ettevõtteid, kes loovad töökohti väljaspool tõmbekeskusi. Kui meil eksisteeriks klassikaline ettevõtte tulumaks, mis on igas Euroopa riigis peale Eesti, siis võiksime teha maksuerandeid kaugematesse töökohtadesse investeerivatele ettevõtetele.

Maksudega on kahjuks nii, et täna võtame makse ka neilt, kes teenivad miinimumpalka ja kes peavad käima abi palumas. Lisaks võtame neilt inimestelt teise „naha" tõstetud aktsiiside ja käibemaksuga. Aga nad ei säästa ju midagi, nad kulutavad kõik ära toidule ja kodukuludele! Nii et - maksureform, töökohtade loomine... Pluss veel kolmandaks - seni on suhtutud hoolimatult sellesse, et kui noor inimene alustab iseseisvat elu, siis alguses ei saagi tal olla piisavalt sääste, et pangalaenuga kodu osta. Aga näiteks Euroopas on olemas omavalitsuste üüripinnad, mille pealt vaheltkasu ei võeta. Munitsipaalmajade loomine ei peaks olema vaid linnade huvi, sest noorte inimeste kodu on ka üks võimalus väljarännet ohjata.

Näiteks tunnistas koondatud kiirabiarst Mare Liiger Eesti meedias, et kui ta läks Soome, siis sealne vald andis talle korteri. Tean noort õppejõudu Hollandis, kes elab munitsipaalkorteris, mis võimaldab tal oma mitte väga kõrgest palgast normaalselt ära elada. Londonis on eraldi korteriprogramm noortele emadele.

Mõned isiklikud küsimused ka. Teid on tituleeritud tulihingeliseks poliitikuks. Seda on näha olnud nii teledebattidest kui ka tavakohtumistelt valijatega. Kuidas juhtus, et elukutseks sai poliitik?

Olin Rahvarinde ajal koolitüdruk. Poliitik olla oli tol ajal üdini positiivne kuvand, poliitik oli kangelane. Selliseks on see kutse minu jaoks tänaseni jäänud. Alles aastaid hiljem lisandus see vari, et sul on alati rohkem kriitikuid kui toetajaid. Rahvarinde ajal oli iga Eesti inimene mingil määral poliitik, kõige suuremaid poliitikuid toetati väga. Minu veendumus kinnistuski aastatel 1988-1991.

Mis roll on selles poliitikust isal professor Aadu Mustal?

Isa tegutses Rahvarindes aktiivselt. Kuulasin, kõrv kikkis, kui ta rääkis, mis miitingutel toimus. Ta võttis mind ka koosolekutele kaasa ja mul tekkis tunne, et see, millega isa tegeleb, on huvitav ja kaasahaarav. Kunagi ei tulnud pähe mõtet, et see on midagi, mis naistele ei sobi.

Isa on alati töösse uppunud. Samas on ta minu jaoks see inimene, kellele helistan, kui vajan tarka nõu. Suurte kogemuste tõttu ja elades Tallinnast eemal, Tartus, näeb ta asju teise nurga alt, kui näiteks Toompea poliitikud.

Kas isa on ka sekkunud ja öelnud: ei, ära seda tee?

Isa ütleb pigem, et hoia end. Kuigi ta ise ennast ületöötamise eest hoida ei oska. Aga isa on kindlasti targaks nõuandjaks, kuigi nii mõnigi kord rohkem teadlane kui poliitik.

Kas parim kaitse ei olegi alati rünnak? Valijatega kohtumistel Teie esinemist jälgides ja hiljem ka teravatele küsimustele antud vastuseid kuulates jääb Kadri Simsonist selline mulje.

Võib-olla olen sinisilmne, aga ma mõtlen, et kellegi solvamisel pole mõtet. Sa suudad küll teise inimese päeva ära rikkuda, kuid sisuliselt rikud ju ka oma päeva. Kui inimene paistab vaenulik vaid seetõttu, et ei tea pärispilti, siis on võimalik kannatlikult selgitades rahustada nii mõnigi vimmavend. Endast välja minna pole mõtet, vastata tuleb argumenteeritult ja ilma isiklikuks minemata.

Kas mõni naispoliitik on Teile eeskujuks?

Kui olin üsna noor keskerakondlane, meeldis mulle hirmsasti Liina Tõnisson. Ta oli nii otsekohene. Vastupidine, aga samuti sümpaatne kuvand on USA poliitikul Hillary Clintonil, kes esineb alati väljapeetult. Mõlemaid, nii Tõnissoni kui ka Clintonit ühendab see, et neist peetakse lugu. Minu jaoks on tähtis poliitiku tõsiseltvõetavus, arukus ja see, et ta ei ole alp ega arg.

Mida hindate Edgar Savisaares?

Savisaarel on hea mõtlemisaparaat ja tohutu lugemus. Tal on kindlad seisukohad, aga samas on ta ka avatud uutele ideedele ja pakub välja uudseid lahendusi.

Isiklikus plaanis hindan seda, et erinevalt mitme teise erakonna vanema generatsiooni liidritest ei karda ta noori inimesi ning edutab neid vastavalt tarkusele ja tarmukusele.

Kui osutute valituks, kas lähete Brüsselisse üksinda või koos abikaasa Priiduga?

Kujutan ette, et üksinda. Minu eesmärk ei ole ju võimalikult palju Brüsselis olla. Töö on Brüsselis, aga kodu jääb Eestisse. Ausalt öeldes, kaalusin enne kandideerimisotsuse langetamist kaua, sest teadsin, et see toob kaasa elumuutuse. Vaagisin: kas negatiivse või positiivse muutuse?..

Samas teadsin: pole õige ka kümne küünega kinni hoida vanast ametist ja arvata, et saan teha sedasama tööd pensionieani. Muutused elus tulevad niikuinii, seega tasub haarata sellistest, mis toovad kaasa edasiseks eluks vajalikke kogemusi.

Intervjueerinud GRETE NAABER, Pärnu ajakirjanik

[esiletõste] KADRI SIMSON: „Olen veendunud, et sellel, kes iganes saab Keskerakonna esindajaks Europarlamendis, tuleb töötada ka selle nimel, et tema koduerakond saaks võimaluse märtsis 2015 moodustada valitsuse. Seega Brüssel ei ole lahkumine. Pean oluliseks, et Keskerakond saaks valitsusse ja meie ideed leiaksid rakenduse."

[fotoallkirjad]

TERVITUS PÄRNUST: Kadri on sportlik tüüp, teeb rahvajooksu ja osaleb erinevatel spordipäevadel. Selle pildi juurde on ta kirjutanud „Pärnu kahe silla retkel".

Kanal2 telemängu „Mis? Kus? Millal?" finaalsaates valiti Kadri Simson parimaks mängijaks.

Jaga |