Sügis kiskus poliitikud alasti

AIN SEPPIK,      03. november 2004


Sügis on küll vana kadumise aeg, kuid samas sünnib sellest vanast ka uus. Seetõttu ei jaga ma mõne inimese pessimismi alanud poliitikasügise ning meie võimaluste suhtes sellel sügisel. Kuid kõigest järgemööda.
On täiesti selge, et Tallinnas võimukoalitsiooni luues rikuti häid poliitilisi tavasid ning kahandati oluliselt poliitika ja poliitikute usaldatavust. Selles mõttes ei võitnud mitte keegi. Kuid ilmselt kaotas kõige rohkem Reformierakond. Esiteks kaotas ta oluliselt usaldusväärsust, teiseks aitas ta oluliselt parandada oma põhikonkurendi – Res Publica – positsioone ning kolmandaks osutus ta segatuks poliitilisse korruptsiooni. Ehk juhtus reformistidele ettearvamatu: oravate valge rinnamanisk sai avalikkuse silmis poriga määritud. Ning ka valdavalt reformimeelse meedia suhtumine mõjus reformistidele külma dušina: neid ei kiidetudki seekord Keskerakonna reetmise pärast. Ma usun, et nendel asjaoludel on Reformiparteile kaugelt ulatuslikum ja pikaajalisem mõju, kui nende Tallinna organisatsiooni noorliikmed oskasid ette näha.
Reformierakond tegi Tallinna kaasuses minu arvates veel ühe olulise taktikalise vea: suurel poliitilisel jõul on äärmiselt raske üksinda poliitikas vastu pidada. Raiudes katki kõik aastatega tekkinud poliitilised sidemed, asetasid reformarid ennast tegelikult Res Publica meelevalda. Kui nüüd Res Publical tekib tahtmine Reformierakonnale oma tingimusi dikteerida või nendega üldse liitlassuhted katkestada, siis pole oravatel enam mingit poliitilist manöövriruumi. Ma ei kahtlegi, et mingil kujul kasutavad respublikaanid selle soodsa olukorra ära ning sellisel juhul võivad reformarid ainult ennast kiruda. Meiega Tallinnas koalitsioonis olles tagasid oravad endale vajaliku mõjujõu, kuid ühel heal hetkel algas peapööritus edusammudest. Tegelikult võib saabuda sellises olukorras aeg, kus nad ei ole enam poliitikas kaalukeeleks, vaid pealtvaatajateks.
Tallinna uue võimuliidu koalitsioonileping meenutab rohkem Res Publica tingimusteta kapitulatsiooniakti Reformierakonna ees kui tõsist mitmepoolset lepingut. Reformierakond täidab kuhjaga kõik oma valimislubadused ning saab enamiku ametikohti. Samal ajal on neil Tallinna volikogus rohkem kohti.
Tõnis Palts on tegelikult Reformierakonna pantvang, kelle põhiülesandeks on viimaste poliitika elluviimine. Kui ta sellega edukalt hakkama saab, siis saavad plusspunkte reformarid, kui ei saa, siis on patuoinas Keit Pentusel omast käest võtta ning miinuspunkte saavad respublikaanid. Omast kohast suisa geniaalne, kuid ilmselt mitte pikalt kasutatav. Tõnis Palts targa inimesena saab ju sellisest olukorrast suurepäraselt aru ning mingi eneseuhkus on ka respublikaanidel olemas.
Kuid see ei ole veel kaugeltki respublikaanide kannatuste raja lõpp. Selles koalitsioonis on veel ühed hallid mehikesed Rahvaliidu näol, kellel nende tausta arvestades erilisi poliitilisi põhimõtteid ei ole, kuid seda paremad on nende muud mõtted. Juba esimesel linnavalitsuse istungil lahendas abilinnapea Vladimir Maslov koostöös keskkonnaministriga elegantselt vajaliku maadevahetamise probleemi Pirita jõe saartega ning eks ka tulevikus pakub selline koostöö suuri võimalusi. Eriti linnale kuuluva kinnisvara osas. Ja kui midagi viltu läheb või välja tuleb (askeldajate professionaalsust arvestades seda viimast tõenäoliselt küll ei juhtu), siis on süüdlane ikka Linna üldjuht ehk linnapea Tõnis Palts.
Kuid see ei ole veel uue Tallinna koalitsiooni puhul kõik: Tõnis Paltsu vastas on kogenud, linnaasjadest hästi informeeritud ning rohkearvuline opositsioon, kes mingil tingimusel kriitikavabu päevi ei anna. Kohe seisavad ees tõsised eelarvevaidlused ning ka linnavara müügil hoitakse teraselt silma peal. See viimane on aga uue koalitsiooni eriline huvi, kuna selle juhtfiguuride hulgas on nii mõnedki kinnisvarainimesed.
Kõik need asjaolud muudavad Res Publica olukorra erakordselt keeruliseks. Arvestada tuleb veel respublikaanide vähest poliitkogemust. Selline olukord oleks olnud mõistetav, kui vabariiklased ja oravad oleksid tõepoolest ühinenud, kuid viimastele ei ole ühinemisel praegu erilist mõtet. Niigi on elu lausa lustipidu ja respublikaanide seljas liugu laskmine! See aga tähendab, et suured vastuolud on sellesse koalitsiooni igal juhul juba sisse programmeeritud ning mida kauem nad koos jätkavad, seda parem opositsioonile, kuid kahjulikum linnale. Siin on ka Keskerakonna mõtte- ja valikukoht.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)