Riik, kodanik ja nende vastastikune huvi

TAIVO-AHTI ADAMSON,      20. märts 2002



Eestis on registreeritud üle 16 000 mittetulundusühingu. Lisaks veel pea 500 sihtasutust. Tegelikult pole Eestis 10 aasta vältel peetud vajalikuks nende küsimustega sisuliselt tegeleda.

Uuringuid on korraldanud välisteadlased välismaa jaoks võrdlevate andmete saamiseks. Kodanikualgatuslike organisatsioonide rahastamise süstematiseerimist ega analüüsi ei saa aga teha keegi teine, peale nende endi.

Annetamine ja heategevus

Täna puudub kodanikualgatuslike organisatsioonide tegevust kajastav riiklik statistika. Mittetulundusühingud on muutunud tihti üheks äritegevuse vormiks ja neil puudub seos vabatahtlik-ühiskondliku tegevusega. Riigieelarve seadusest ei saa vastust küsimusele, palju raha riik eraldab kodanikuühendustele. Riigieelarvetest ei ilmne rahastamise põhimõtted.
Eestis on ka palju esialgselt välisprojektina alustanud ühinguid, kes tahaks ikka veel oma tegevust õigustades nõuda nüüd Eesti maksumaksja poolset rahastamist. Mis siis, et esialgne rahastaja arvab, et tema eesmärk on täidetud. Tihti loodetaksegi, et nüüd peaks hakkama Eesti maksumaksja mõne välisfondi prioriteete siin edasi finantseerima.
End mittetulundusühinguna registreerinud rühmitused nõuavad, et neid peab riigi poolt finantseeritama. Teatud seltskond räägib, et kangesti oleks vaja maksusoodustusi, mis paneks äriühingud mittetulunduslikke organisatsioone toetama. See on teiste riikide praktikale tuginev propaganda. Rääkides rahastamisel filantroopiast, unustatakse, et selline kombestik tekkis neis riikides teatud põhjustel. Täna on ilmne, et annetamine ja heategevus pole Eesti ühiskonnale omased. Maksuameti andmetel tegi 1999. aastal ühiskondlikele organisatsioonidele, sh erakondadele, annetusi alla 2000 inimese ja summad pole märkimisväärsed.

Sihtasutuste algne siht

Riik on aastate jooksul teinud mitmeid erinevaid programme (riiklikke programme ja strateegiaid peaks olema üle seitsmekümne, mul puudub info kui paljud neist on rahastamisel), millega antakse rahastamise korraldamine eraõiguslikele sihtasutustele. Sihtasutuse loomisega arvatakse, et sellega on peaeesmärk täidetud.
Edasine kontroll raha kasutamise ja tulemuste hindamise üle on juba väljaspool ministeeriume. Seega ei saa näiteks süüdistada ühtegi rahvastikuministrit integratsioonipoliitika ebaõnnestumises. Nad võivad välja töötada suurepäraseid kavasid, mida teha, aga vastutada nad ei saa, sest edasist rahaeraldamist toimetab Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. See kuulutab välja rahajagamise konkursid ja lihtsalt jagab raha laiali. Mis on ka loomulik, sest tema ülesanne on vastutada ainult raha raamatupidamuslikult korrektse kulutamise eest. Raha kasutamise edukust ja efektiivsuse hindamist sihtasutustes ei toimu, sest see pole tema ülesanne.
Algselt loodi ministeeriumite kõrvale sihtasutusi selleks, et vajalikele spetsialistidele sai nii rohkem maksta. Ei tuldud aga selle peale, et tegelikult ei suudeta omaniku tahet realiseerida.

Riik kardab sekkuda, sest sihtasutuste juhid on juba õppinud kasutama ajakirjandust, kellega koostöös nimetatakse sekkumist demokraatia ahistamiseks. Et tihti saavad ka meedia esindajad ja otsuseid tegevad eksperdid samadest sihtasutustest raha, seda ei saa täna isegi korruptsioonina käsitleda.

Iga sihtasutus on loodud tema asutaja tahte elluviimiseks. Sihtasutusel on rohkem vabu ressursse kui ministeeriumitel. Riigiasutused kardavad aga sekkuda, sest sihtasutuste juhid on juba õppinud kasutama ajakirjandust, kellega koos nimetatakse sekkumist demokraatia ahistamiseks.
Et tihti saavad ka meedia esindajad ja otsuseid tegevad eksperdid samadest sihtasutustest raha, seda ei saa täna isegi korruptsioonina käsitleda. Korruptsioon on Eestis teatavasti ainult siis, kui avalik teenistuja saab isiklikku kasu. Sihtasutus on aga väidetavalt eraõiguslik!

Kuidas sihtasutuste siht hajub?

Süsteem meenutab Tallinna linna integratsiooniraha jagamist, kui mõni instituut saab eelnevalt linna raha baasuuringuteks ja siis läheb selle direktor pärast raha jagavasse nõukokku. Toimub ka sihtasutuste nõukogude liikmete rotatsioon erinevate sihtasutuste nõukogude vahel ja kui midagi hakkab läbi tilkuma, tõmbutakse umbkaitsesse.
Riigi esindajad kuuluvad küll sihtasutuste nõukogudesse, kuid otsuseid võib langetada ka nende puudumisel koosolekutelt. Nende huviks jääb nõukogust rahalise kompensatsiooni saamine. Vastutus eesmärkide täitmise või täitmata jätmise eest on alati kellelgi teisel, mitte kunagi sihtasutusel.
Nõukogud kogunevad üldjuhul paar korda aastas, seega langeb kogu vastutus sihtasutuste palgalisele juhatusele, kelle ülesandeks on koos nende poolt valitud või määratud ekspertidega ette valmistada sihtasutuste nõukogude otsused.
Sihtasutused aga arvavad, et nende ülesanne on kuulutada välja projektikonkursse. Nende põhiline mure on saadud raha ära kulutada lühikese aja jooksul, anda piisavalt suurele arvule organisatsioonidele raha, et ei saaks keegi öelda, et võimalusi polnud. Sellest on tingitud projektide lühike kestus ja väike maht. Lihtne koostada aruandlust, kuid projekti efektiivsuse küsimus jääb lahtiseks.
Täna ollakse ka rahul, kui mõned sihtasutused kuulutavad lähtuvalt oma programmi eesmärkidest välja projektikonkursi ja seda ise edasi administreerivad. Edasise sisulise tegevuse eest pole ministeeriumitel vastutust ning selle vastu ei tuntagi huvi. Kontrolli ju pole.
Selline süsteem sobib lühiajaliste kiireloomuliste ülesannete täitmiseks. Tulekahjude kustutamise periood peaks Eestis aga möödas olema, nüüd tuleks suunata pilgud tulevikku.

Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)