Austria poeet ja ühiskonnategelane Konstantin Kaiser Tallinnas

 See ajakiri on pühendatud

nii kultuuripagulaste probleemidele kui ka kirjandusteostele, mis on loodud eksiilis. Konstantin Kaiser on ka Theodor Krameri seltsi tegevjuht, sest selts loodi just nimelt pagendatud poeetide loomingu tutvustamiseks.

 Theodor Kramer jäeti teatavasti kui juut ja sotsiaaldemokraat sakslaste poolt okupeeritud Austrias töötamisvõimaluseta, ta looming kuulutati kahjulikuks. Tal õnnestus siiski 1939. aastal Londonisse emigreerida, kus ta kannatas pidevate depressioonide all. Kuigi mõjuvõimsad kirjanikest sõbrad taotlesid talle pärast sõda Austria aupensioni, suri poeet õnnetuna ja avalikkuse poolt hüljatuna aasta pärast Viini naasmist (1958).

Kuid praegu on Viinis olemas Theodor Krameri tänav ja Theodor Krameri selts on tuntud kogu maailmas, kusjuures igal aastal antakse välja selle poeedi nimelist kirjandusauhinda.

Tutvustaksin tõlkekatkendeid Konstantin Kaiseri esseedest „Moodne nõiajaht” ja “Uus arrogants”

 „Aastal 1990 saadeti rohkem kui 330 000 sõdurit Austria idapiirile lisaks. Plaan oli kavandatud mõneks nädalaks, aga kestab nüüd aastaid, terve sugupõlve. Paljud ajateenijad, kes valvavad meie piiri, on „teise generatsiooni” austerlased, sest nende vanemad kolisid Austriasse mõnest teisest riigist ja seetõttu on nende perede saatus suuresti sarnane nende omaga, kelle pagemisi nad nüüd piiriudus takistama peavad. Nende otsene kohus on illegaale kinni võtta ja tagasi saata. Nad peavad käsku täitma hoolimata oma isiklikust sümpaatiast või kaastundest kõigi nende läbikülmunute, nõrkenute ja januste vastu.

Muster, kuidas siin oma kohust täidetakse, on meile tuttav juba hitlerlikest aegadest, sest väga paljud SS-ohvitserid kuni Adolf Eichmannini välja kinnitasid, et neil isiklikult polevat olnud juutide vastu mingit vaenu, aga mida kästi teha, seda pidi ometi tegema. Praegune pagulastesse suhtumise muster on tollasele väga sarnane ja seda hoolimata kõigist erinevustest. Rahvast hirmutatakse ohuga, kuigi peaks olema ilmselge, et laagrisse eraldatud ja vintsutatud pagulane pole kellelegi oht, vaid just ta ise on ainus, kes on pidanud suuri ohte taluma. Kõigepealt sõjakoldest välja jõudmiseks. Ja kui ta jõuab üle igatsetud piiri, pannakse ta elama tingimustesse, kus tal tihti puuduvad elementaarsed mugavused ja liikumisvõimalused. Keegi ei piina ju neid, kes pagulaste vastu protesteerivad, hoopis pagejaid endid on sedavõrd piinatud, ärakasutatud ja näljutatud, et nad on sunnitud kodumaalt lahkuma. Nad hukkuvad ja upuvad samas meres, kust neid kord Inglismaa ja Prantsusmaa Aafrikast kahurilihaks kohale tõid, et Hitleri armee üle võimalikult kiiret võitu saavutada.

Autoritaarse käitumise on asendanud arrogantne suhtumine. Täpsemalt: arrogantne tüüp on alati kohal olnud, aga ta tõrjuti tahaplaanile autoritaarse poolt, kes varem domineeris. Võib-olla keskenduti ka fašismi analüüsis liialt autoritaarsetele, sest neid tüüpe on lihtsam eristada ja iseloomustada kui arrogantseid. Abitute ja üksinduse all kannatavate autoritaarsust vajavate isikute jaoks on elu alati vaid siis usaldusväärne, kui nad saavad kellelegi toetuda. Allaheitlikkuses loovad nad suhte, mis pakub neile isiklikus hüljatuses kaitset. Vägivallale, millega autoritaarsus oma objekti suhtub, lisandub alati soe tunne, et ei olda maailmas enam üksi, vaid ollakse liikmed priviligeeritud kollektiivis. Kõik kõrvalharud, mis seda ühtsust ei tunnista, otsides midagi muud ja inimlikumat, tuleb seepärast hävitada, maha suruda, getostada.

Autoritaarse metafooriks võiks olla maja või veelgi enam situatsioon majaukse ees, mis suure külma asemel pakub veidi soojust. Keegi – majaisand! – seisab uksel ja tal on võti. Keegi teine – poeg, õpilane, nooruk – ootab ukse ees. Autoritaarsus ei peitu aga mitte majaisandas, vaid selles situatsioonis.

Arrogantsi metafooriks võiks olla kala, kes ujub akvaariumi parajalt soojas vees. Sise- ja väliselu ühinemine on siin täielikult välistatud, sest kala jaoks on olemas vaid pidev ja katkematu veevool, mis juba iseenesest on kõige dionüüsosliku karikatuur. Arrogantset isikut huvitab akvaariumi suurendamine üksnes ruumilises mõttes – see on tema sotsiaalne siht ja südameasi. Olles kõigega seotud, ei puuduta teda ometi miski. Olles akvaariumivälisest läbi klaasi täielikult informeeritud, ei taha ta ometi mitte millestki teada ega kellelegi kaasa tunda.”

REET KUDU, rahvusvaheline kirjanik

Jaga |