Ainult “Luikede järv” sealt veel puudus

ANDO LEPS,      29. märts 2006


Süümevande rikkumine ekspresident Lennart Meri poolt kuulub täna ainult moraali ja eetika valdkonda
------------------------------------------------------------------

Lennart Meri on maetud. Iga inimese surm on kurb ja tekitab kaastunnet. Kuid kaastunne peab jääma sündsuse piiridesse. Meri puhul ei saa aga seda öelda. Ka kõige pimedamatel nõukogude aegadel, kui suri mõni järjekordne "riigiisake", oli asi tagasihoidlikum. Arvatavasti seepärast, et need kadunukesed ei saanud ise ette kirjutada, mismoodi neid tuleb matta. Kahju on "isamaalistest" jõududest, kes kasutavad ekspresidendi surma ära oma poliitilistel eesmärkidel.

"Rahvas ei tohi midagi teadma!"

Mullu ilmus ajakirjanik Virkko Lepassalu raamat "Süümepiinateta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest". Kogu tiraazh müüdi läbi paari nädalaga. Lähiminevikus pole ühtki teost niisugune edu saatnud. See aga aga tekitas Lennart Meri poolehoidjates uskumatult raevu ja peataolekut, mis kajastus ka meedias (Meri endiste alluvate ja poolehoidjate Mart Soidro, Kaarel Tarandi ja Peeter Oleski artiklid). Olen kuulnud, et Meri tahtis ära osta selle raamatu kogu tiraazhi, kuid talle seda ei müüdud. Nüüd on kordustrükk uuesti lettidel, kuid mitte igal pool. Näiteks mulle räägiti alles hiljaaegu, et Ida-Viru ühe linna raamatukaupluses oli küsimusele, miks seda raamatut ei ole müügil, vastatud: "Rahvas ei tohi Lennart Meri minevikust midagi teadma!"

Isa ja poeg KGB agendid

Lepassalu raamat omab meie lähiajaloos suurt tähtsust, kuna ta on küllaldane alus väitmaks, et Lennart Meri oli KGB agent, agendinimega "Nikolajev". Seega Lennart Meri, rikkudes süümevannet, pettis eesti rahvast ega poleks kunagi tohtinud saada Eesti Vabariigi presidendiks.
Mis puutub aga Lennart Meri isasse Georg Merisse, agendinimedega "Obnovljonnõi" ja "Otto", siis temast kui KGB agendist on ammu kirjutatud. Kuna Georg Meri, kes enda ellujäämise nimel, põhjustas väga suure tõenäosusega oma pealekaebamistega 1942. aastal Sevurallagis 35 eesti ja läti parima poja hukkamise, siis selles asjas kogu tõe väljaselgitamiseks tuleb moodustada rahvusvaheline ekspertide komisjon.

Kuidas sai Merist president?

Kuidas Eesti NSV Kirjanike Liidu välissekretär, kompartei nomenklatuuri kuuluv parteitu Lennart Meri üldse sattus suurde poliitikasse?
Rahvarindest, kust Edgar Savisaar kutsus ta oma valitsuse välisministriks. Peale Savisaare valitsuse lagunemist tuli võimule Tiit Vähi juhitud valitsus, kus kuni 6. aprillini 1992 oli välisministriks samuti Meri.
Riigikogu VII koosseisu valimised 1992. aastal võitsid ERSP, Isamaa ja Mõõdukad, ning võimule tuli Mart Laari valitsus. Nende presidendikandidaat oli Meri. Samal ajal räägiti kuluaarides, et Lennart Meri on KGB agent. Kuid see ei tähendanud "isamaalistele" härradele mitte kui midagi.
Mäletan hästi aastatetagust jutuajamist Isamaa tegelastega, kus minu küsimusele, kes on nende presidendikandidaat, vastati, et Lennart Meri. Esimene kandidaat oli neil olnud tuntud kirjanik Jaan Kross, kuid viimane oli keeldunud kandideerimast. Mina seevastu avaldasin arvamust, kas nende kandidaadiks ei sobiks Matti Päts? Mulle aga vastati küllalt teravas toonis, et see mees ei kõlba.
1992. aasta rahvahääletusel toimunud presidendivalimistel ei saanud ükski kandidaat 50% hääli. Mäekõrguselt oli teistest üle Arnold Rüütel. Järgnesid Lennart Meri, Rein Taagepera ja Lagle Parek. Nüüd olnuks loomulik, et rahvas valib kahe enim hääli saanud kandidaadi seast presidendi. Kuid peamiselt Eesti Komitee liikmetest moodustatud Põhiseaduse Assamblees valminud Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi läks presidendi valimine hoopis Riigikogu kätte, kes valis 5. oktoobril 1992. a. Eesti presidendiks Lennart Meri. Seega tehti põhiseadus ainult ühe mehe jaoks!
On räägitud ka sellest, et Venemaale sobisid presidendikandidaatidest ainult Meri ja Taagepera, mitte aga Rüütel ja Parek. Kuuldavasti seisis mõlemal korral Lennart Meri presidendiks saamise taga jõuliselt Vene Föderatsiooni suursaatkond Eestis.

Süümevande ringkäendus

Kõik presidendikandidaadid pidid andma kirjaliku süümevande, et nad pole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest. Kuid süümevanne oli põhiseaduse rakendamise seadusse kirjutatud niiöelda vaid suusoojaks, sest seaduses seisis kirjas: kui süümevandega kinnitatu ei vasta tõele, siis isik vabastatakse vastavalt ametikohalt – ja kõik.
1995. a. septembris vaidlustasid Riigikogu liikmed Villu Müüripeal ja Eldur Parder (täna mõlemad manalamehed) ning ajakirjanik Jüri Estam Tallinna linnakohtus Lennart Meri süümevande, kuna nende väitel oli viimane teinud koostööd KGB-ga.
Mis aga selgus meie lugupeetud kohtutes? Nii Tallinna linnakohus kui ka Tallinna ringkonnakohus keeldusid nimetatud avaldust menetlemast. Seejärel pöörduti Riigikohtusse. Kuid siin leidis president Meri jällegi "väljapääsu", et kogu asi farsiks muuta. Nimelt teatas ta tollasele Riigikohtu esimehele Rait Marustele, et süümevande vaidlustamise menetlemiskord kuulub põhiseaduse järgi sätestamisele üksnes Riigikogus. Riigikogu aga ei teinud midagi, et seda korda kehtestada. Täielik ringkaitse! Ja eelkõige seetõttu, et paljud endised ja praegused poliitikud on väidetavalt teinud koostööd KGB ja GRU-ga.
Siit selgub, miks Lennart Meri presidendina ja Mart Laar peaministrina ei tegutsenud selles suunas jõuliselt kohe pärast 1992. aastal võimule saamist. Selgub ka, et erinevalt Lätist ei tohi Eesti avalikustada koputajate nimesid. Millegipärast oli Laari esimesel valitsusel väga kiire anda NSV Liidu luureasutuste heaks töötanud isikutele indulgents – lunastada kõik oma patud salajasel pihitoolil KAPOs ja jääda sel moel igavesti varjatuks. Järelikult isamaalased kartsid iseennast.
Mind võidakse süüdistada, et miks olen kaitsnud endist tippkommunisti, tänast Eesti Vabariigi presidenti Arnold Rüütlit ja maha teinud parteitut, kuid samuti kompartei nomenklatuuri kuulunud ekspresidenti Lennart Merit. Põhjus on lihtne. Rüütel on olnud eelkõige aus mees, kelle elulugu on avalik, kes on seisnud kõige raskematel aegadel Eesti iseseisvuse ja eesti rahva eest ega ole rikkunud süümevannet, samal ajal kui Meri viibis meile väga rasketel ja ärevatel 1991. aasta augustimässu aegadel välismaal, et kaaluda, kas jääda pakku või tulla tagasi Eestisse. Oma elulõpu-poolsetes väljaütlemistes Lennart Meri sisuliselt ei tunnustanud taasiseseisvumist ja, mis kõige olulisem, – rikkus süümevannet.

Pettusele rajatud riik

Suurim süü KGB agendina lasub Lennart Meril muidugi nn juulilepete sõlmimisel Moskvas Vene presidendi Boriss Jeltsiniga 1994. aastal. Selleks puudus igasugune vajadus, sest poliitiline olukord maailmas oli Venemaa vastu. Venemaa oli surve all ja Vene väed oleks Eestist ära läinud igasuguste lepinguteta. Läti nii ei teinud, ja Vene väed ikkagi lahkusid. Nn juulilepete tagajärjel jäi Eestisse mitmekümnetuhandeline Vene reservohvitseride armaada. Kui sinna kaasa arvata veel meie "omad" KGB agendid, siis Eesti sisejulgeolekust on täna üldse raske rääkida, sest see "viitsütikuga pomm" võib lõhkeda mine tea mis hetkel.
Ka viie protsendi Eestimaa ärakinkimine Venemaale on saanud oma arenduse ekspresident Merist. Nii ekspeaministrid Laar, Tarand, Vähi ja Kallas kui ka praegune peaminister Ansip on kõik "viljelnud" seda Eestile kahjulikku ja Venemaale kasulikku tehingut. Viimaks istutati piirilepet alla kirjutama nooruke reformistist välisminister Urmas Paet, kes nüüd läheb Eesti ajalukku andetuima välispoliitikuna. Äärmiselt kahetsusväärne oli selle leppe ratifitseerimine ka Riigikogus, peamiselt valitsuskoalitsiooni kuuluvate häältega. Kuid Venemaa siiski suuremeelselt loobus meie kingitusest! See oli Eesti välispoliitika täielik krahh!
Eelmise aasta 8. septembril otsustas Riigikohtu põhiseaduse järelevalve kolleegium (esimees Märt Rask, kelle Riigikogu valis Riigikohtu esimeheks veel siis, kui ta oli Reformierakonna aseesimees) jätta läbi vaatamata kolm Eesti–Vene piirilepete kohta esitatud kaebust, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi pole üksikisikul võimalik esitada kaebust teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Täielik absurd!
Siit minu küsimus: kas Eesti Vabariigi territoorium ei kuulugi siis tema kodanikele? Kellele see siis kuulub, kas Venemaale ja tema kodanikele?
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega 13 aastat tagasi Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata.

Kas keegi on süüdi?

Kes on selles süüdi, et Lennart Meri sai pettusega kaks korda Eesti riigipeaks? Eks ikka isamaaliitlased, reformistid ja sotsid. Järelikult peab rahvas nüüd nende käest aru pärima. Kui riigi esimene mees on võimule tulnud pettusega, siis võivad pettust karistamatult ära kasutada ka teda võimule upitanud tegelased. Nii ka tehti, ja sellel on olnud väga rängad tagajärjed eesti rahvale. Siit saigi Eestis alguse võimu võõrandumine rahvast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)