Ohtlik on haletseda end ohvrina

FEJA RÄIM,      21. august 2002




Eerik-Niiles Kross kirjutab 12. augusti Eesti Päevalehes, kui ohtlik on olla ohver. Paistab, et Kross hakkab aru saama, mis Eestis toimub ja läheneb asjale küllaltki objektiivselt. Ilmselt oli kimbatuses isegi päevaleht ise, sest artiklist ei nähtu, et autor soovinuks ütelda sama, mis seisab toimetusepoolses motos - kui eestlased sõdisid Teises maailmasõjas õige asja eest, saab maailm meist aru. Ei, Kross ütleb selgelt, et iseseisva riigi rahvas, kes ei suuda tegelikkuses oma enesemääramisõigust realiseerida, on ohu allikas ka teistele riikidele.

Eesti kodanikud kui kartulid vagude vahel

Kui olla täpne, siis Eesti ei sõdinud Teises maailmasõjas riigina. Eesti kodanike osavõttu Teisest maailmasõjast ei eita aga keegi. Valdavalt korjati neid sõdivate riikide mobilisatsiooniga nagu kartuleid vagudest, vastupanuta. Neid aga, kes konstruktiivselt sõdisid oma maa ja rahva enesemääramisõiguse eest, oli kaduvvähe. Irooniast olen kaugel. Kui tahetakse olla riik, peab eesti rahvas oma vastutustunnet ja eneseteadvust oluliselt tõstma.
Kui pole suudetud õppida teiste vigadest, võiks õpetust võtta enda omadest. Lubamatu, et unustatakse vanavanavanemate põlvkonna peetud ohvriterohke Vabadussõda. Kuid nagu näitab reaalsus, unustatakse. Vastutustundetult. Rahva panus teistkordsesse iseseisvumisse kümme aastat tagasi oli tegelikult minimaalne. Rahvast esindavat juhtkonda pole Eesti riigile suudetud seniajani võimule tuua. Rahval puudub eneseteadvus.

Eesti rahvas kooriti paljaks juba eelmise vabariigi ajal

Probleemil, mida Kross käsitleb, on veel teinegi, märksa proosalisem ja märksa tänasem külg. Ka siis domineeris Eestis väliskapital. Toonagi sai see toimuda vaid valitsuse toel, nagu tänagi oli ka siis korruptsioon kurja juur. Kui vaadata tolleaegset statistikat, tuleb tõdeda, et eesti rahvas oli juba siis Euroopa tolleaegsete teiste riikide kodanikega võrreldes puupaljaks kooritud. Võimuladvik aga oli varustanud end pööraselt suurte laenusummadega, 80% riigi välisvõlast lasus kinnisvaral (kusjuures "parimal osal eesti rahvast" oli selle kinnisvara enda väärtus sageli vaid pool sellest. On fakt, et tollane võimuladvik tegutses sellise informatsiooni toel, mis oli saadud riiklikke kanaleid pidi ja mida hoiti rahva eest varjul. See ongi tegelik korruptsioon. Kahjuks ei teata aga sedagi, sest tänase, enamasti sotsiaalsest võhikust riigimehe või kodaniku arvates on kahjuks korruptsiooniks vaid altkäemaksuvõtmine, ja selle olulisemaid vorme lihtsalt ei teadvustata.
Riigimasin oli valitsuse ja riigikogu hoolimatuse ja saamatuse ning presidendi ja valitsusjuhtide kuritegeliku tegevuse tõttu kinni jooksnud. Kes Idast laenukustutajat (st natsionaliseerijat) ei igatsenud, sel olid Läänes plaanid valmis vaadatud. Ajakirjanduses ilmus aastail 1932-1939 pidevalt fashismi ülistavaid kirjutisi, kodundus- ja Kaitseliidu naisteajakirjadeni välja. Fashistlikul ideoloogial oli suur kandepind. Eesti kapitalil baseeruv ärielu kiratses ja tegelikul tootjal oli probleeme kuhjaga, rikkaks ei saanud tööga keegi.

"Parim osa rahvast" põgenes riigist

Ülikool kaotas oma panuse seeläbi, et suur osa üliõpilastest kujunes juba õpingute ajal alkohoolikuteks. "Parim osa eesti rahvast", nagu neid laulva revolutsiooni tuhinas tituleeriti, oli tegelikult arg nahahoidja, kellest polnud rahvale juhte. Parim osa eesti rahvast lihtsalt "põgenes repressiooniohus", kui väljenduda irooniliselt. Patriootlikku kasvatust pole vaja aga mitte kahuriliha kasvatamiseks, vaid selleks, et inimesed oleksid patrioodid täna, siin ja praegu - kõigis riiklust puudutavates ettevõtmistes.
Soodne pinnas fashistlike ideede levikuks on alati olnud lumpenproletariaadi ja moraalitu rahvakihi hulgas. Nagu tänagi. Mida see omandireformgi muud oli, kui kuritegelik fashistlik aktsioon, mis juba eos kandis taotlust Venemaa ja Saksamaa vabastamiseks vastutusest? Seda ennekõike.

Eerik-Niiles Krossi taotlus on ilus

Kross unustab, et tõde ja õigus ei ole nii ilusad asjad. Hea aga, et vähemalt tema taotlus on ilus. Ja tähtis. Sest asi oli vastuolus rahva enesemääramisõigusega. Täna tuleb tõdeda, et Eesti oli riik, mis ei suutnud oma iseseisvust teostada. Riik kukkus läbi selle tõttu, et rahval ei olnud eneseteadvust ja vastutustunnet. Aga see rahvas, kes ei suuda oma enesemääramisõigust realiseerida, on tegelikult kuritegelik, sest toidab kurjust.
Ehkki formaaljuriidiliselt võib kõik korras olla, pole sellises riigis kellelgi tulevikku. Juba ongi päevakorral Eesti jätkusuutlikkus. Kui inimesel on vähegi vastutustunnet, ei saa ta sellistes oludes teha plaane pikema aja peale ette ega võtta omale vastutust oma perekonna, oma talu või ettevõtte eest. Selline olukord külvab vaesust ja apaatsust ning levib mõttelaad, et "oleme ohvrid ja millegi eest rahva/riigina ei vastuta". Krossil on õigus, et alistatava rahva kujutamine ohvrina on vana propagandatrikk. Ohver haletseb ennast, selle asemel, et anda omale aru, millised on tegelikud struktuurid, mis Eestis valitsevad, kuidas need toimivad ja miks ühiskond selle tulemusena ei toimi. Aga oma riigi eest tuleb igaühel vastutust kanda. Sellest ei pääse.

Kui 1944. aastal "parim" osa eesti rahvast lihtsalt "põgenes repressiooniohus", siis 1987-1991 juhtis nõukogude võimu aastatel üles kasvanud eestlaste eliit oma rahva taas vabaduse juurde. Patriootlikku kasvatust pole ju vaja kahuriliha kasvatamiseks, vaid selleks, et inimesed oleksid patrioodid täna, siin ja praegu - kõigis riiklust puudutavates ettevõtmistes. 23. augustil saab 13 aastat päevast, mil toimus maailma vabadusvõitluse ajaloos ainulaadne aktsioon - Balti kett, mille mälestuseks on Türi-Viljandi maantee veeres ristiga kivi. Möödasõitja, peatu hetkeks, ja mõtle - kas mitte ka sinu tänaseid toimetusi pole juhtinud esivanemate vastutus oma maa tuleviku eest?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)