Tõde Estonia hukkumise kohta ei taheta tunnistada

Laevaõnnetust uurinud komisjoni aruande ja viimaste uuringute tulemuste asemel, mis  tõendavad, et laev hukkus nii, nagu aruandes on kirjutatud, on Max Kaur oma teadmised laeva hukkumise põhjuste kohta hankinud nähtavasti ainult saksa ajakirjaniku Jutta Raabe fantaasiatest, lõunamaiste laevafirmade huve esindava Anders Björkmanni tehnilistest luuludest, pr Helje Kaskeli üritustelt, Nõmme Raadio saadetest ja ajakirjanik Drew Wilsoni üllitisest „Auk" ning teistest samaväärsetest allikatest, ega ole neid uuendanud.

Seetõttu kordab Max Kaur avameresõiduks kõlbmatu laeva ehitanud laevatehase  poolt käivitatud ja teiste asjaosaliste poolt vaikivalt toetatud valede kampaania muude keerutuste kõrval üht kõige äärmuslikku versiooni, et laev uputati NATO manöövrite käigus, mis tõepoolest sel ajal Läänemerel toimusid,  ning et asi vajab täiendavat uurimist ja laev merepõhjast ülestõstmist.

Estonia hukkus seetõttu, et ei vastanud avameresõidu nõuetele ning oli sellele vaatamata avameresõidule lastud. Selle varjamiseks lasti käiku valede laviin ning nende autorite pingutused olid tulemuslikud - uurimisaruande tehniline osa, mille alusel oleks võinud algatada kohtuliku uurimise laevahuku tõeliste süüdlaste väljaselgitamiseks, oli laevaehitusalaste teadmisteta lugejale arusaamatu,  tunnistati mõne võimeka ajakirjaniku ja „spetsialisti" eestvedamisel üldsuse poolt ebapädevaks ning nõuti järelejätmatult uut uurimist. Nüüdseks on juhtunu kuriteona ammu aegunud ja asjaosaliste hirmud vaibunud. Ning raske on öelda, kas süüdlasi oleks varemgi kohtulikult karistatud, sest pigem oli tegu laeva projekteerijate, laevatehase töötajate  ja laeva klassifitseerinud ametnike poolt tehtud vigade kuhjumisega,  kui tahtliku tegevusega, ning need inimesed on oma teenistuslikud karistused kindlasti kätte saanud. Kuid väga soliidsed organisatsioonid, kus nad töötasid, oleksid kohtus osutunud kompromiteerituks.

Nüüdseks on ajakirjanduski hakanud tõde tunnistama. Sellest, miks Estonia tegelikult hukkus, on käesolevate ridade autor Kesknädalas korduvalt kirjutanud ning ta on manitsenud agaraid Riigikogu keskerakondlastest liikmeid uue uurimise nõudmistes piiri pidama. Ja nüüd äkki ikkagi Max Kauri poolt endiste oletuste kontsentraat just enne kurba aastapäeva, kui vanade haavade lahtikiskumine!

See tõstatab küsimuse, kas  ka Kesknädala suhtes on tõsi Siim Kallase seisukoht, mille ta  oli välja öelnud Eesti Ajalehtede Liidu konverentsil ja mis oli järgmiselt ära toodud ajalehes Pealinn 14. 09.2009:

„Kallase väitel on otse uskumatu, kui elujõuline on vale väljendusvabaduse ja vaba ajakirjanduse tingimustes. „Ja kui hulk rahvast on vabatahtlikult hakanud mingit valet uskuma, on hullupööra raske seda valet kummutada," lisas ta. „Iga avaliku elu tegelane teab, et tema kohta kirjutatud valega on praktiliselt võimatu võidelda. Ja iga avalike suhete spetsialist ütleb teile, et kui hakkate ise valet ümber lükkama, asub ajakirjandus kohe ringkaitsesse ega võta valet omaks, vaid ainult võimendab seda. Vale ümberlükkamine ajakirjanduses jääb aga märkamatuks."

Paraku näib, et see, mis käib avaliku elu tegelaste kohta, on õige ka parvlaeva Estonia hukkumise põhjuste suhtes. 

HEINO LEVALD, laevaehitusinsener, tehnikakandidaat laevade projekteerimise alal, majandusdoktor

23.09.2009

Jaga |