Vaadates ajalukku, kahjutunne hinges

 Elasin samas Nõukogude okupatsiooni ajal 1940/41. Eraettevõtlus oli lausa keelatud ning kogutud rikkused ja väärtuslikum toodang viidi enamjaolt Eestist välja. Kaotasime siis märkimisväärse osa oma rahvast, kuid elama jäime.

 Seejärel tuli läbi teha katsumused Saksa okupandi raudses haardes. Jälle veeti kõike välja, kuid ettevõtluse ja põllumajandusega võis esialgu tegelda, sest okupantidel olid meiega teised kavalad plaanid, mida me siis ei osanud ette aimata. Kollitas toiduainepuudus, sest tohutu sõjavägi neelas enamiku. Kui leiva jaoks nappis rukkijahu, segati seda lehtpuu saepuruga. Selline leib nägi välja nagu leib ikka, kuid leivamaitse oli vaevumärgatav ja leib pudenes näppude vahel.

Sõjajärgne elu oli väga raske

Valitses toiduainete puudus, kehtis tšekisüsteem. Kolhoosniku töötasu oli algul kopikas päevas – elada tuli sellest, mida oma peenralt või kusagilt tutvuse kaudu said. Loomapidamine oli piiratud, neid ei tohtinud rohkem omada, kui endal eluvaimu seeshoidmiseks hädavajalik. Tunti hirmu uute küüditamiste ees, sest meie hulgast olid ära viidud väga paljud paremad inimesed ja allesjäänud polnud enam kindlad enda tuleviku turvalisuses.

 Kuid meie inimesed polnud käegalööjad ja kohusetundliku tööga saavutati küllaltki häid tulemusi. Tegeldi maaparandusega, tehnika täiustamisega, tootmishoonete ja elumajade ehitamisega, kõige muu vajalikuga. Kuigi suur osa toodangust läks riiklike normikohustuste täitmiseks, paranes elu pikapeale oluliselt, nii et elada võis. Siiski ootasime pikisilmi aega, millal saab vabalt sellega tegelda, milleks sai õpitud, ja niipalju teenida, et lahedamalt elada.

Taastunud omariiklus

pani rahva eufooriasse. Kõik inimesed olid täis entusiasmi ning lootust oma elu korda seada. Elujärg oli veel enam-vähem talutav ja lootus paremusele püsis.

 Nüüd oleme sinimustvalge all elanud veidi pealt kahekümne aasta, ja peaaegu kolmandik meie inimestest on kodumaalt lahkunud või lahkumas, et leida välismaal võimalust ennast ja peret ära elatada. Linnadest on kadunud suured ettevõtted, mis andsid toodangut ekspordiks ja sisetarbeks. Maalt on kadunud ühismajandid ja riiklikud ettevõtted, enamik kauplusi, sideasutusi, haiglaid, koole, muud ettevõtted. Kui üks-ühe järel suleti paljud bussiliinid, kadus ka võimalus tööl ja koolis käia. Riik pole olnud huvitatud väikeettevõtete ja talude tegevusest. Paljud põllud on sööti jäänud ning inimestel polegi enam varsti võimalik maakohas elada, kuna puudub selleks vajalik infrastruktuur. Sellise arengu üle pole põhjust uhkust tunda. Küll aga tuleb vääriliselt hinnata Eesti rahva seda osa, kes on kõiki neid kannatusi, alandusi ja mõnitusi talunud, aga paraku siiski "peost suhu" elab.

Valitsev erakond

ajab, hambad risti, kõige rikkamaid soosivat poliitikat ja tema kõrvad on lukus "teise Eesti" nurinatele. Poliitikud vaidlevad raha jagades, kuid ma pole kordagi veel kuulnud tulist vaidlust selle üle, kuidas riigile raha teenida, milliseid tootmisharusid arendada ja kuidas igasugust ettevõtlikkust soodustada ning töökohti juurde luua – see polevatki valitsuse asi. Jääb mulje, nagu sihilikult tahetaks Eestis elu välja suretada.

Iga aastaga on ikka vähem raha eelarve kaudu jagamiseks ning päevast päeva kuuldub vastastikuseid süüdistusi maksumaksjate raha raiskamisest. Maksumaksjaid aga jääb iga päevaga vähemaks. Igale inimesele hakkab lõpuks selgeks saama, et välisabita pole me enam võimelised oma väikest riiki elujõulisena pidama. Siin ja seal teostatakse optimeerimisi, koondamisi, kärpimisi, esineb pankrotistumist. No kas tõesti ei ole valitsejatel veel selge, et paduliberaalne eluviis meile ei sobi?! Vähe sellest, et paljudelt on ära võetud võimalus omal erialal töötades anda panus ühiseks heaoluks, vaid neid lihtsalt tõugatakse laia maailma õnne otsima...

Kuidas rääkida mingist edasiminekust,

kui korduvalt on teostatud kõigi elualade kokkutõmbamisi. See on tegelikult suur tagasiminek, võrreldes sellega, millisel tasemel olime pärast suurriigi ikke alt vabanemist. Kärpimine käib aga edasi, kuni on veel midagi kärpida...

 Ilmeka näite võiks tuua Haapsalu kandist. Paarkümmend aastat tagasi käis töölisrong iga päev ning kord või kaks nädalas oli kaubarongil siia kaupa tuua ja siit viia, kuid nüüd on isegi raudteerööpad rahaks tehtud. See näitab Läänemaa väga suurt tagurpidiarengut ja ääremaastumist. Kas mujal on asjad paremini?

 Meenub 80-ndate keskpaik, kui olin ametis Rohuküla sadamas ning minu juures käis mingi delegatsioon, kel ülesandeks välja selgitada võimalusi Haapsalust Rohuküla sadamasse raudteepikenduse ja vaheladude ehitamiseks. Rohukülla kaubasadama tegemise kaudu saanuks edendada Lääne-Eesti saarte majandust.

 Küllap sel oli ka mingi sõjaline siht, kuid siiski oli see edasiviiv idee. Miks kellelegi praegu sellist mõtet ei teki?

 Kõikide kaupade hinnad on pidevalt tõusnud, kuid palgad püsivad enam-vähem samal tasemel. Kui ettevõtete toodang läheb enamikus välismaale, kus seda müüakse välismaiste hindadega, miks siis ei saa meile sama suurt palka maksta kui välismaal?

 Olin ligemale kümnene, kui kommunistid võtsid mu vanematelt võimaluse oma ettevõtet arendada; järgnenud poole sajandi jooksul ei tulnud see enam kõne allagi. Viimase kahekümne aasta sees proovisin FIE-na omaenda ettevõtmist arendada, ent kui hakkasin kasumisse jõudma, olin sunnitud lõpetama, sest meie riigile ei meeldi väikese käibega ettevõtted. Ja nii ma enam ei proovigi…

 Nüüd olen Euroliidu kodanik ja saan oma eluaegse riigitöö eest nigelat pensioni, mis ei luba elust küll rõõmu tunda. Ei paku lohutust ka teadmine, et paljudel eakaaslastel pole paremini läinud.

 Kahju on taasiseseisvusaja aastatest, mis on ära raisatud poliitiliste kemplemiste ja paduliberaalse elukorralduse juurutamise peale.

 HARRI KURVITS, Haapsalu

Jaga |