Kas tõde Eesti minevikust või järjekordne versioon?

Kesknädala küsimustele vastas Riigikogu liige Trivimi Velliste.

Kas filmi edu USA-s tuli Teile üllatusena?

Jah ja ei. Film on tehtud eemalseisja pilgu läbi ja kaugelt näeb sageli paremini. Aga kindlasti võlub ameeriklasi võit ilma vägivallata. Seda ei kohta tänapäeva maailmas just väga sageli.

Kuidas seletada filmi edu USA-s, kui samal ajal Eestis läks see pooltühjadele saalidele? Kas muule maailmale läheb meie ajalugu enam korda kui meile endile?

Meie täissaalidele lähevad need väärtused, mis vaatavad vastu Õhtulehest või ajakirjast Kroonika. Siiski sai filmi esilinastus Tallinnas väga sooja vastuvõtu. Olen olnud ka mitmel eriseansil, kus publik on linateost südamlikult tervitanud. Neid inimesi, kes seda filmi meelsasti vaatavad, siiski on. Aga seebiooperi-vaatajaid on alati rohkem. Meie ajalugu läheb korda mõtlevale osale eesti rahvast. Kõik kahjuks ei viitsi mõtelda, paljud noored ka mitte. Eriti need noored, kes räägivad: ajateenistus on mahavisatud aeg, see segab raha teenimast! Ja lisavad: miks peaks laskma ennast häirida mõttetu tegevusega, kuna sõda nagunii ei tule. Selline süüdimatus osade noorte huultelt ajab kananaha ihule.

Kas Teid ei häiri välismaailma tihti pinnapealne käsitlus, justkui oleksime end tõesti vabaks laulnud?

Mind häirib selline käsitlus kodumaal. See on üsna levinud just meil (vt eelmist vastust). Ja just sellepärast ei osata meil tulevikku karta. Tulevik ei ole kunagi roosamanna. Laulvale revolutsioonile eelnes aastakümnete pikkune põrandaalune vabadusvõitlus, eriti aga relvastatud vastupanu metsades. Tänapäeval aga tuntakse vaid vendasid Voitkasid.

Kas Lääs on Teie arvates seda meie ajaloo perioodi piisavalt lahti mõtestanud? Või ongi Läänele mugavam seda ajajärku peamiselt laulmisega seostada?

Lääne haritlasel, keda see teema huvitab, on piisavalt võimalusi end meie ajalooga kurssi viia – paljud on seda ka teinud. Lääneriikide valitsuste arusaam meie ajaloost on üldjuhul päris adekvaatne. Nad mõistavad väga hästi, et laulmine on vaid üks osa tervikpildist.

Kas eestlaste leigust taasiseseisvumisaja vastu saab seletada sellega, et on liiga vähe aega mööda läinud?

See on tõesti osa seletusest. Aga olulisem põhjus on selles, et meil oli ootamatult palju õnne. Vabadus tuli libedamalt, kui keegi oskas arvata – või kui see varem on tulnud. Aga ootamatult sülle kukkunud õnnega on see häda, et teda ei osata hinnata. Virisetakse, miks ta veelgi suurem ei ole.

„Omastati“ Laulev Revolutsioon

REIN RUUTSOO, Tallinna Ülikooli professor

Filmi pole ma näinud, aga olen sellest kuulnud. On suurepärane, et meie suurpäevad on jälle kord jäädvustatud.

Filmi aluseks olnud raamat "The Singing Revolution" on mitmete asjatundjate arvates filmi autentne "konspekt". Raamat on Eesti Kongressi keskne ja seda ebaõiglaselt kõigi teiste liikumiste arvel. Rahvarinnet on esitatud võimalikult – või peaaegu ainult – negatiivses valguses. Filmi konsultantideks olid Mari-Ann ja Tunne Kelam. Raamat on tugevalt kallutatud – kui mitte ütelda et võltsing.

Teos kordab jälle üle valesid, mida Mart Laar ja tema poolehoidjad on aastaid korrutanud. Näiteks: "Rahvarinde asutaja Edgar Savisaar oli karjäärikommunist" (lk 111), seevastu "Marju Lauristin on Tartu Ülikooli professor". Teises kohas (lk 120) on Edgar Savisaar tõstetud koguni valitsuse (muidugi kommunistliku!) liikmeks. Lauristin ja Savisaar olid mõlemad vaid Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) liikmed.

EKP-sse korduvalt pürginud Tunne Kelam (teda lihtsalt ei võetud sinna!) peaks hästi teadma, et karjäärikommunist on parteiaparaadi töötaja. Savisaar pole seda aga kunagi olnud. "Isemajandava Eesti“ (IME) programmi peakoostaja Savisaar oli Rahvarinde asutamise ajal Plaanikomiteest, kuhu ta perestroika toel oli aastaks pääsenud, Vaino ja  Paulmani poolt sisuliselt minema kihutatud ning töötas väikefirmas „Mainor“ teadusdirektorina.

Rahvarinde mainimist, kõnelemata tunnustamisest on raamatus välditud igal võimalusel. Rahvarinde asutamiskongressist 1988. aasta oktoobris pole ridagi, kõnelemata selle pildiga meenutamisest.

Eesti Kongress on aga esindatud mitme pildiga. Rahvarinde ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) paralleelselt korraldatud protestimeeleavalduste puhul – näiteks 1988. aastal Molotovi–Ribbentropi pakti tühistamise nõudmises – on ainsana esiplaanil üsna tagasihoidlik Hirvepargi koosolek. Pilt lippudega noortest keset inimmassi kannab allkirja "Hirvepargist tulnud …!“, kuid see pilt (lk 116–117) on tehtud samal ajal toimunud Rahvarinde korraldatud rahvakogunemise ajal Linnahalli katusel. Seda võimast üritust, kus osales 15 000–20 000 inimest, aga nagu poleks olnudki.

Balti ketist tehtud pildi all väidab tekst, et see oli "miljoni baltlase inimkett". Selle murrangulise sündmuse au on sisuliselt seega röövitud Baltimaade rahvarinnetelt. Peaorganisaator Savisaare nime ei ole meenutatud. Balti keti esitus aga on paigutatud raamatu teksti nii, et lugejal jääb ainus võimalus aru saada nagu olnuks Balti kett Kelami ja Laari korraldatud ning osa Eesti Kongressi ettevalmistustest.

Rahvarindest räägitakse kolmel korral selleks, et lugejal ei jääks kahtlust:  Rahvarinne tahtis vaid mingit autonoomiat NSV Liidu raames, kuid Tunne Kelam, Trivimi Velliste ja Mart Laar nõudsid Eestile iseseisvust.

Samas vaimus on tehtud ka otseseid võltsinguid.

"Eestimaa laulu" ajal ohtliku provokatsioonilisusega esinenud Trivimi Velliste kõne lõik, milles ta rääkis Venemaast kui "mesitarusid rüüstanud vene Karust" ja Eesti rahva ajaloolisest vaenlasest, on nüüd esitatud Velliste poolt süütu lorana mingist "Euroopa karust".

Trivimi Velliste: "I also spoke about Russia' s role in history and compared it to Bear of Europe" (lk 134). Sellele valele järgneb muidugi irvitus: näe, Moskva-meelsele Rahvarindele ei meeldinud, et Velliste nõudis Eestile iseseisvust!

Sisuliselt korratakse raamatus "Teine Eesti" Mart Laari, Sirje Endre ja Urmas Oti esitatud laimu.

Üks tollaseid teravamaid Velliste kõne vastu protestijaid oli Lennart Meri, kes tajus täpselt piiri, mille taga on tankid, ja eristas ohtlikku populismi vastutustundlikust poliitikast.

Eesti iseseisvuse taastas – nuta või naera! – "Estonian Parliament (lk 156), mida muidu oli ikka nimetatud vaid "nõukogude organiks", – Ülemnõukogu. Selle liikmeist kolmandik olid mittekodanikud, pluss veel neli Nõukogude armee ohvitseri. See aga ei sobi kuidagi, et oleks Eesti iseseisvuse taastanud. Sedalaadi võltsivaid tähelepanekuid võiks tuua veel hulgi.

Kokkuvõtteks annab raamat teada, et "laulev revolutsioon" oli tõeliste rahvuslaste ponnistus, mis sai jagu mitte ainult EKP võimust, vaid ka Moskva-meelsest Rahvarindest, kuhu kommarite sekka oli ära eksinud üksikuid selliseid rahvuslasi nagu Heinz Valk.

Ma ei süüdistaks raamatu autorit Priit Vesilindu – tema on oma elu veetnud kaugel USA-s. Kuid perekond Kelamile, kes peaks ju tõtt teadma, ei tee kokkupandu au.

Tänavu 10. mail ilmunud Postimehes avaldatud professor Rein Veidemanni artiklist „Mälestus laulvast revolutsioonist“ loeme järgmist:

„Tustyde filmi kohta oli mul võimalus siinsamas Postimehes kirjutada, et see on „äärmiselt liigutav dokumentaalpihtimus laulvast revolutsioonist, millest kujuneb ühelt poolt kokkuvõte eestlaste dramaatilisest ajaloost, teiselt poolt aga hümn kultuurile, mis autorite sõnul „päästis ühe rahva väljasuremisest““. [---]

Muidugi ei saa jätta lugejatele muljet, et eestlased polegi oma ajaloos midagi muud teinud kui laulnud, kuigi ega peale „Kalevipoja“ ja laulupidude raamatus eesti kultuur erilist käsitelu leia.

Aga seda polnud filmiski. Tuleb lihtsalt teatavaks võtta, et „laulev revolutsioon“ on kujund eestlaste poliitilisele ajaloole, mille Vesilind visandab, keskendudes (12 peatükist 8-s) valdavalt sõjajärgsele perioodile, mille erinevad episoodid on eesti lugejatele teada. [---]

Et autori põhilised referendid-nõuandjad on olnud Tunne Kelam, Mart Laar, Trivimi Velliste, siis ootuspäraselt taandub/taandatakse Rahvarinne kui laulva revolutsiooni primum mobile teisejärguliseks liikumiseks, kas siis rahvuslike rühmituste või Interrinde oponendiks. Nii väidetakse lk 121, et Rahvarinne ei taotlenud Eestile täielikku iseseisvust, kuigi Rahvarinde kongress deklareeris ometi selgesõnaliselt rahvaste vaba enesemääramise õigust. Rahvarinde manifesti lõpulause Mikk Mikiveri suu läbi kõlas: „Me ei taha ei vähem ega rohkem, ei midagi iseenesestmõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.“ Ja just Rahvarinde survel võttis ENSV Ülemnõukogu 11. koosseis vastu deklaratsiooni „Eesti NSV suveräänsusest“ (selle deklaratsiooni vastuvõtmisest on ka pilt lk 155, mida ekslikult esitatakse hoopis 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise kontekstis). Nimetatud deklaratsiooni on hakatud hindama kui Nõukogude impeeriumi lagundamise esimest sammu.

„Laulva revolutsiooni“ üks kulminatsioone Balti kett leiab küll mainimist, kuid mitte selle algataja Rahvarinne. Seevastu vabanemisprotsessi määravateks jõududeks tõusevad Hirvepark, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, raamatuklubi Tõru ja muinsuskaitseliikumine.

Jääb mulje – ja oletada võib, et just ingliskeelsele lugejale, kes taustadest vähem teab –, et Rahvarinde näol oli tegemist kvaasikommunistliku liikumisega, millisena ju aastaid on püütud Eesti avalikkust ja paraku ka juba läbi ajalooõpikute uusi põlvkondi «masseerida». Omamoodi irooniline oli lugeda, et Rahvarinde kongressi sissejuhatuseks 11. septembril 1988 lauluväljakul korraldatud «Eestimaa laulu» peakangelaseks tõuseb raamatus Trivimi Velliste, kel muinsuskaitseliikumise juhina õnnestus rahvarindelastest peokorraldajad üle mängida (lk 134).

Loomulikult on autoril õigus teha oma mälestusest ja sellesse suhtumisest tema ajalookirjutuse juhtlõng. Lubatagu mul siis selle kõrval esitada lühidalt teise asjaosalise mälestusel põhinev versioon. Ma leian ja väidan nimelt, et just tänu laulupeo formaadile tuginemisele, tänu sellele, et Rahvarinne ammutas sellest formaadist oma jõu, määraski ära Rahvarinde massilisuse ja lõpuks ka laulva revolutsiooni veduri ajaloolise tähenduse. Mitte ükski partei, mitte ükski liikumine pole saanud poliitilisel eesmärgil koondada Tallinna lauluväljakule kolmandikku eestlaskonnast. Rahvarinne suutis seda.

Tundsin Rahvarinde ja laulupeo allikalist ühtsust nii 1988. aasta kuumal suvel kui ka Rahvarinde kongressi avapäeval 1. oktoobril Rahvarinde hümni kaasa lauldes, mille refräänis kõlab rahvalaulust pärit loitsuline tõdemus „vaid ühte hoides, vaid ühist leides me hinge ümbersünd saab tõeks“, mis ehk kunagi kõlas hernhuutlaste palvemajades. [---]“

[Filmi posteri reprole lisatud tekst]  KAS TÕDE EESTI MINEVIKUST VÕI JÄRJEKORDNE VERSIOON SELLEST? See, kuidas Eesti rahva lähiajalugu välismaalastele serveeritakse, peaks meile kõigile palju enam korda minema.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |