Lapsed vabapidamisele! Mis saab edasi?

Kusagil Skandinaavias seda võimaldatavat juba ammugi. Kas tasub sealset vabameelsust jäljendada? Rootsis olevatki juba hulk piirkondi, kus plahvatused või tulistamised pole eriliseks üllatuseks. Politseigi sõitvat sinnakanti kahe ekipaažiga – üks väljakutset lahendama, teine nende sõidukit süütamise eest kaitsma. Siin Maarjamaal on elu õnneks veel suhteliselt turvaline.

Õpetajaskond meil paratamatult vananeb. Isegi õpetajaile juba ammu tõotatav palgatõus, mis lõpmata pikaks ühiskondlik-poliitiliseks jutujoruks venitatud, ei innusta nooremaid inimesi (iseäranis mehi) õpetajaks hakkama. Eriti veel siis, kui võimalused ekstreemselt või lausa ohtlikult käituvaid õpilasi taltsutada on piiratud või peaaegu olematuks muudetud. Ei saa pidada normaalseks, kui paha õpilane võib pedagoogi karistamatult n-ö pikalt saata või mõni õppur peab kaaslaste kiusu eest pääsemiseks kooli vahetama.

Muidugi tuleb õppeprogramme, metoodikaid ja õpetajate täiendõpet ajakohastada, sest kunagi saavutatu sisulise edasiarendamisega juba on kõvasti hilinetud. Vajalike oskustega töötahteliste nappus või puudumine ei võimalda nüüdisaegset kõrgtehnoloogilist tootmist arendada. Valitsus küll üritab võõrtööliste siiavõlumisega olukorda päästa, aga kui kauaks?

Eestil tuleb lakkuda eelmiste valitsuste küündimatuse tõttu tekkinud haavu. TTÜ-gi olla tehnikaspetsialistide asemel koolitanud bakalaureusekraadiga personalijuhte! Välismaiste omanike firmad on tundnud küll huvi siinse odava tööjõu ärakasutamise, aga mitte personali koolitamise vastu. Nüüd siiski juba on mõni ettevõte sunnitud looma sidemeid neile sobivate õppeasutustega.Taas on „avastatud“ ameti selgeksõpetamine otse töökohal.

Tõsise töötegemise õpetamist

tuleks alustada maast-madalast. Osa noori ei lõpeta põhikooligi; selle lõpetajad jälle ei tea, mis neist saab: kas minna keskkooli või kutseharidusse? Kahjuks pole meil aimu, mida huvitavat ametimaailm pakub ja missuguseid oskusi seal läbi löömiseks vajatakse. Kunagine algkoolis tavaline õppeaine "käsitöö" on nüüd saanud hoopis peenema nimetuse – "tehnoloogia". Ent praeguste koolide tehnilised võimalused sütitada noortes huvi oma kätega millegi tegemise vastu on napid või olematud. Ja üleüldse: milleks midagi ise teha, kui võib osta?!

Juba ammugi on teada, et eramutes enamasti puudub ruum, kus lapsed saaks õppida tööriistu käsitsema ja midagi huvitavat valmis nikerdama. Mis veel rääkida kortermajadest!

Järjekordselt peab nentima, et meie ühiskond ei väärtusta sellist perekonda, kus mõlemad vanemad suunavad laste elutervet arengut.

Aga fantaseerigem veidi! Kujutleme piirkondlikku õppekeskust, kus tavakoolide õpilased töötavad-õpivad mõne päeva kuus. Nad õpiksid käsitsema olmes ja ettevõtluses kasutatavaid tööriistu ning lihtsamaid seadmeid. Samas tutvuksid õppevideote ja muude nüüdisaegsete võimaluste vahendusel ettevõtetega ja erialaste tööde sisuga, saaksid aimu, mida on vaja osata, et üks amet selgeks saada.

Avalik meedia sel teemal paraku midagi ei paku, ja paljukest noored neid kanaleid kasutavadki! Tuleb otsustada: kas omandada pindmisi teadmisi paljudes valdkondades või õppida mingit eriala põhjalikumalt, et vajadusel osata sellega leiba teenida?

Neis keskustes võiks teha teenustöid. Aga miks mitte lasta õpilastel seal oma lennukaid ideid teostada? Noored näevad siis oma töö tulemit ja õpivad selle kvaliteedi eest vastutama.

Kahjuks on kutsehariduskeskuste täituvus madal, osa neist suletaksegi. Kuigi nendes on vajalikud seadmed ja oskustega õpetajad ning ümberkorraldusi saaks teha väikeste kulutustega. Ärge kartke noortel lasta tööga käsi määrida!

Eelmise sajandi teisel veerandil läks 14-aastane nooruk peale kuueklassilise lõpetamist tööstuskooli. Kahe aasta pärast sai ta passi ja kutsetunnistuse, milles selleaegse 8-astmelise kvalifikatsioonisüsteemi järgi oli talle enamasti omistatud 4. või 5. kategooria – see tähendas oskustöölist. Suunamiskohas oli ta kohustatud töötama 3 aastat; seejärel võis soovi korral töökohta vahetada. Lukksepad õppisid põhioskustele lisaks keevitamist, sepistamist, termilist töötlust. Treialid olid võimelised töötama ka teistel lõikepinkidel. Laudsepad suutsid ka mööblit valmistada. Tekstiilierialade lõpetanud valdasid juurdelõikust ja mõistsid kleidi või ülikonna valmis õmmelda. Seda kõike juba 16–17-aastaselt!

Või polegi see nii väga fantaasia, lugupeetav haridusminister?

EINAR LEPP

Jaga |