Valitsus, mis kaotab reisirongid, ei austa rahvast

ILMAR ADAMSON,      11. veebruar 2004


Rongiga elu, rongita valu

Täna seisame fakti ees, et raudtee kui tervik riigis puudub. Pigem näib, et erinevate raudteefirmade üks tegevussuund on teistele raudteefirmadele kaigaste kodaratesse loopimine. Erastamise-ärastamise eel ja ajal viidi läbi massilised protestidemonstratsioonid. Erastajaid-ärastajaid ei seganud miski. Huvitav, kas keegi ka vastutab? Või on väiksed sulid taas võllas ja suured tõllas? Mida üldse mõtleb tavaline eesti inimene kodumaisest rongiliiklusest?

Esimene osa

Valitsusametnikud ja poliitikud räägivad ühistranspordi eelisarendamise vajadusest. Ametnike praktilises tegevuses seda ei märka. Vaatleksin üht ühistranspordi liiki - reisirongide liiklust. Raudteetransport reostab looduskeskkonda autoliiklusest märgatavalt vähem. Õnnetusjuhtumeid ja avariisid esineb Eestis raudtee süül autodest samuti oluliselt vähem. Autod kipuvad rongidele ikka vahel ette või küljelt sisse sõitma. Kuid kõigil neil juhtudel kannatavad ainult autodes viibinud inimesed.
Raudteetransport on tunduvalt ilmastikukindlam ega karda tee libedust.
Eesti raudteeliinide kogupikkus on veidi üle 1000 kilomeetri. Kuni raudtee erastamise-ärastamiseni toimis terviklik süsteem, siis see lõhuti. Tekkis mitu raudteefirmat, millest tähtsamad on Eesti Raudtee (tegeleb põhiliselt naftatransiidiga Venemaalt Muuga jt sadamatesse), Edela- ja Elektriraudtee, mis tegelevad põhiliselt reisijateveoga. Need teenindavad ühiskonna kui terviku, mitte kindla kildkonna huve.

Euroopas üks firma suurem kui terve Eesti raudtee

Euroopas on üldiselt ühe raudteefirma liinide kogupikkus märgatavalt suurem kui 1000 kilomeetrit. Õhku jääb küsimus, kas Eesti raudtee erastamine ja tervikliku süsteemi lõhkumine oli üldse vajalik ning kelle huvides kõik toimus?
Nüüd seisame fakti ees, et raudtee kui tervik puudub. Reisijale jääb mulje, et erinevate raudteefirmade üks tegevussuund on teistele raudteefirmadele kaigaste kodaratesse loopimine. Erastamise-ärastamise eel ja ajal viidi läbi massilisi protestidemonstratsioone. Erastajaid-ärastajaid ei seganud miski. Huvitav, kas keegi ka vastutab? Või on väiksed sulid taas võllas ja suured tõllas?
Teistele kaigaste loopimisega näib eriti ametis olevat Eesti Raudtee. Raudtee terviklikkuse hävitamisel, kuid ka reisirongiliikluse "reformi" ajal liikus rahvasuus kõvasti jutt, et kõik tehakse ainult selleks, et reisirong eduka naftaäri segajana teelt eest ära koristada. Rakke jaama ülesõidukohal värviti plangule hüüdlause "Kui kaob reisirong, kadugu ka kaubarong!". Lehtse jaama perroonil seisti loosungitega "Valitsus, mis kaotab rongiliikluse, ei austa rahvast!", "Tallinn ja Toompea ei ole riik!".
Elva jaamahoonele lasti pritsiga paar hüüatust - "Maha juudas Pärnoja" ning "Jürgenson ei ole Clinton ja Eestimaa ei ole Monica". Usun, et Elva elanikud mäletavad neid lauseid jaamahoone seinal tänaseni. Kõik see näitab rahva ärksat suhet toimuvasse.

Kadu jaamahoonetele

Ärastamisega seoses lõhuti maha 1870. aastal ehitatud Raasiku jaamahoone. Teisi muidugi on ka hulganisti lõhutud, kuid Raasiku hoone oli Eestis üks esimesi omalaadseid ja juba üksnes seetõttu oli sel arhitektuuriväärtus.
Või vaadakem, mis seisundis on praegu Tapa ja Tartu jaamahooned. Tartu on riigi teine linn, pealegi ülikoolilinn. Paljud tudengid kasutavad koduskäimiseks reisirongi. Tartu jaamahoone on paraku täielikult suletud. Vanad tartlased teavad rääkida, et isegi sõja ajal, kui reisirongiliiklus oli väga piiratud, olnud jaamahoone avatud ja külmal aastaajal isegi köetud.
Või Tapa jaamahoone. Vanasti teadsime, et Tapa on meie suurim raudteesõlm. Nüüd pääseb Tapa raudteejaamas sisse ainult ühte ruumi. Kahjuks meenutab õhk selles ruumis lõhna, mis valitseb kuivkäimlates. Vastav asutus Tapa jaamas on suletud. Nii et rongiootajad selles ruumis eriti oodata ei soovi.

Rong või auto?

Kogu aeg kuuleme riigi investeeringutest autoteede ehitamiseks ja autotranspordi edasiseks eelisarendamiseks. Pole aga kuulnud, et riik aitaks raudteeliine ehitada või olemasolevaid hädapäraseltki remontida ja korras hoida. See on riigi poolt suur tegematajätmine. Olgu kuidas on, kuid reisirongiliiklus on vist enamikul raudteeliinidel peaaegu lõhutud, kui seda võrrelda selle reisirongiliiklusega, mis toimis Eestis näiteks aastal 1995.
Kuid siiski! Oletame, et vaatamata kõigile tõketele võtate ette sõidu reisirongiga. Vaatame lähemalt, mis võimalused meil praegu on. Oletame, et elate kuskil Tallinna äärealal või mõnes linnalähedases asulas. Uurides sõiduplaane selgub, et mitu reisirongi (Valka, Pärnusse) väljuvad liiga vara, et neile ühissõidukitega üldse jõuda. Sama lugu juhtub mitmes teiseski jaamas. Raudteeamet väidab, et rongi sõiduplaani peab koostama nii, et rong ei jõuaks sihtkohta liiga hilja. Kui aga sõitu ei saa alustadagi, pole ju võimalik sihtkohta jõuda!
Hästi on leitud väljumisajad Tallinnast Balti jaamast Tartusse väljuvale kiirrongile ning samuti Viljandi-suunalisele reisirongile. Edelaraudteele tuleb kiitust avaldada Tallinn-Tartu vahelise kiirrongi käikurakendamise eest! Soovida jääb ainult, et kiirronge Tartusse (miks mitte ka mujale) saaks rohkem! Arvan, et seda tuleks lugeda riiklikult tähtsaks ülesandeks, ja riik peaks siin Edelaraudteed aitama.

Alustame rongisõitu

Niisiis, alustagem rongisõitu Tallinnast Balti jaamast. Enne vaatame, mis võimalused on ühistranspordiga Balti jaama ja rongile jõuda. Elan Lasnamäel. Balti jaama jõudmiseks tuleb kasutada bussi, ümberistumisega trammile. Kui vaadata Balti jaama jõudmise teed Mustamäelt või Õismäelt, palun väga - trolliliinid 4, 5 ja 7 sõidavad ning vaatamata tihedale sõidugraafikule ei ole neist tühi mitte ükski. Siin oleks mõtlemisainet Tallinna linnavalitsusele, et luua samasugune otseühendus ka lasnamäelastele.
Kui jõuan trammiga Balti jaama peatuseni ja tahan rongide väljumisperrooni poole minna, hakkab kõigepealt silma üks suur hoone, mis varem oli lähirongireisijate ooteruum. Praegu püüab seal pilku silt "Alkohol 24 h". Lähemal uurimisel selgub, et samast saab ka näiteks leiba osta, kuid ainult kella 8-20.
Muide, lähiümbruses ei saa alkoholi müügikohtade vähesuse üle kuidagi kaevata. Trammipeatusest rongini minnes möödume eelpool mainitud hoone seinast, kuid siis on sageli ees uus "takistusriba", kus seisavad kaubaautod, mis toovad kaupa kauplusse, millel ilutseb taas silt "Alkohol 24 h". Pahatihti seisab autosid nii tihkelt, et rongile tõttaja autode vahelt ilma üleriideid määrimata läbi ei pääse. Jälle mõtlemisainet Tallinna linnaisadele.
Vaatamata kõigele jõuame õnnelikult rongile ja alustame sõitu. Sõitsin ise hiljuti Viljandisse. Endise raudteelasena, kes töötas ratastel, tundsin tõsiselt huvi, kuidas sõit kulgeb. Vestlesin kaasreisijatega ja sõidu alguses ka konduktoriga või moodsas keeles klienditeenindajaga, kes reisijatele sõidupileteid müüs. Tema tööd tuleb tunnustada! Ta oli väga viisakas ja lahke kõigi reisijate vastu terve sõiduaja.

Rongiga Rapla-Türi-Viljandi

Esimene suurem peatus oli Rapla. Vesteldes siinse rahvaga selgus, et igale reisirongile Rapla jaamas tuleb buss linna keskusest vastu, nii et ümberistumisega rongilt bussile või vastupidi probleeme ei teki. Siinkohal tuleb tunnustada Rapla bussipargi head ja inimestest hoolivat tööd. Kahjuks ei ole see nii igas jaamas! Kaasreisijatelt kuulsin nurisemist näiteks Pärnu suhtes.
Järgmine suurem peatus oli Türi. Läbi vaguniakna paistis, et jaamahoone (vastandina Tapale või Tartule) oli väga heas korras. Bussipeatused olid kohe raudteejaama taga, kus buss juba ootas. Seega sai soodsalt ümber istuda rongilt bussile või vastupidi samuti nagu Raplas.
Viljandis ootas aga ees pettumus. Rong jõudis sisse, kuid Viljandi jaamas ei olnud linnasõitmiseks mingit bussi. Peatus jaamahoone juures siiski oli, rippus ka silt kolme bussiliini kohta, mis aga võõrale, harva Viljandisse sattuvale inimesele midagi ei öelnud. Samas meenus, et vanasti oli rongi saabumisel Viljandi jaama taga koguni kaks linnaliini bussi: nr 9, et sõita Viiratsisse ja nr 10, et sõita Jämejalga. Mõlemad sõitsid läbi südalinna. Loodetavasti leiavad Viljandi linnaisad mingisuguse lahenduse. Eks neil ole muidugi endil ametiautod. Kuid linnaisa kohus on natuke ka lihtrahvale mõelda.
Õhtupoolikul Viljandi jaama naastes, et tagasi Tallinna sõita, seisin sama probleemi ees. Uuri linnaliini busside sõiduplaani palju tahad, sobivat raudteejaama sõitmiseks sealt ei leia. Ilm talvine nagu ikka: tuuline, niiske, külm. Teekond jaama tuli teha jala. Meeldiv see jalutuskäik vanemale inimesele küll ei ole, libedus ja jääkonarused. Tee on tehtud ilmselt vaid autodele, jalakäijatele mõeldud pole.
Jätkub järgmises Kesknädalas

Reisirongiliikluse "reformi" ajal liikus rahvasuus kõvasti jutt, et kõik tehakse ainult selleks, et reisirong eduka naftaäri segajana teelt eest ära koristada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)